Sitsiilia 2015. Neljas päev. Laupäev.

Hommikul ärkame kerge pohmelliga.
Michele räägib oma perest, kuidas tänu lahutusele on ta sunnitud oma poegade nägemiseks iga kahe nädala tagant sõitma Rooma.
Nonna Sara ehib hommikulaua Eesti lipukestega ja kingib meile tagatipuks väikese omatikitud liniku.

Cofano rahvuspark

Suundume matkama Cofano rahvusparki.
Alustame Cala Bugutost.
Paljudes kohtades karjatuvad lehmad, kellad kaelas. Needsamad kellad, mida Alpides kasutavad kitsed.
Mingi hetk panen tähele, et merel, üsna kalda ääres, liigub delfiiniparv.

Eelmistel päevadel on päike juba nii ära küpsetanud, et olen sunnitud käima vaid pikkade käistega pluusiga.
Päike teeb liiga hõredate juustega pealaele. Aga mütsi kaasas pole – see on viga!
Matkame enam-vähem poole rajani – Punta Del Saraceno’ni.
Siis keerame otsa ringi.
Nende mägede ja vaadete iluga hakkab juba tasahilju harjuma.

Sõidame ööbimiskohta San Vito Lo Capo’s – Relais Le Nereidi’sse.
Tuba on senistest ööbimiskohtadest tagasihoidlikeim.
Ning vastuvõtt jahedaim – kõike tundub tegevat vaid üks tütarlaps, kes võtab külalisi vastu, serveerib toite ja koristab tube.
Jutu põhjal on ta siin praktikal.
Tuba on pisut parem kui tellitud, aga kõrvalruumiga ühise eesruumi ja vannitoa/wc’ga.
Vannituba on väga ilus.

Relais De Nereidi vannituba

Kummaline tundub asjaolu, et kahe ruumi omavahelisi uksi lukustada pole võimalik.
Meie õnneks kedagi kõrvaltuppa ei tule.
Lähme uurime, kust peaks lähenema Monte Monaco mäele ja kus on hea koht söömiseks.
Mäe kohta ei oska tütarlaps nõu anda, aga söögikoha kohta ütleb, et tuleb vältida neid kohti, kus on sisseviskajad.
Soovitab mitut restorani, aga meelde jääb neist vaid üks – San Vito Lo Capo piiridest pisut välja jääv Alfredo restoran.

Esialgse plaani kohaselt pidime järgmisel päeval alustama matkamist Zingaro rahvuspargis lõunapoolt.
Loogilist ringi teha pole seal võimalik ja auto pärast tuleb igal juhul alguspunkti tagasi pöörduda.
Sõidame pargi põhjapoolset osa vaatama ning ühtlasi otsima juurdepääsu mäele.

Päeva selfie

Tagasiteel Zingarost on näha teerada, mis läheb Monte Monaco poole mäkke.
Eeldasime maanteel mingisugustki tähistust, aga seda polnud.
Peale mõningat kõhklust parkisin auto kuhugi teeäärde ning otsustasime minna lähemalt vaatama.
Kell lähenes juba 18.-le, aga minu üllatuseks oli Mari väga optimistlik ning rühkisime aina kõrgemale.
Hoidsime suunda läbi kohalike kruntide, kummipuu ja kummuti vahele.
Oligi õige teeots.
Ilm oli imeilus.

Teel mäkke

Aga jalanõud väga kehvad. Tenniste tald on liiga õhuke ning iga kivi on tunda. Täielik kivimassaaž.
Kohtume mitmete lehmakarjadega, kes mängivad siinkandis mägikitsi.
Lõpuks Mari väsib ning otsustab jääda mäe sadulasse.

Mina ei saa tõusu pooleli jätta.
Annan autovõtmed Marile ning lähen üksi edasi.
Tipus on üsna tuuline, aga ma ei pidanud pettuma – minu ees on meeletud vaated, kolmes suunas kukub mägi peaaegu kilomeetri võrra allapoole (930m).

Teen sissekande annaalidesse, aga erutuse tõttu kirjutan aasta valesti…

Tagasiteel jõuan Marile järele, sest talle selgub karmi praktika näol tõsiasi, et laskumine on hullem, kui tõus.

Õhtust söömegi Alfredo restoranis.
Sinna pääseb mööda kõrvalist teed, mis keerab ära vahetult enne San Vito Lo Capo linnasilti (sisse sõites).
Restoranis on üksjagu rahvast ning kõik tunduvad olema kohalikud, kellega lõbus kokk (Alfredo?) käib lauast-lauda juttu puhumas.
Jäi silma, et Sitsiilia lauanõud on väga värvilised ja kauniste mustritega.
Otsustame ennast hellitada.
Tellime mereandidest eelroa kahele. Tundmata elukad kummalistes ja maitsvates kastmetes ja kreemiste täidistega.
Põhiroaks võtan mina järjekordse huvitava nimega pastaroa kalmaaride ja kaheksajalgadega ning Mari vastab mereandidest risottoga.
Kõrvale pudeli kohalikku veini Planeta La Segreta (Saladuste planeet?).
Enne tellitud roogi serveeritakse imehea pestoga kaetud oliiviõlis küpsetatud saiaviil, mis pidavat olema tasuta kompliment kokalt.

Eelroog + pasta + risotto + pudel veini + jootraha = 60€
Meie jaoks väga kallis õhtusöök.
Aga see oli seda kõike väärt ja tekitab ka praegu ainult väga positiivseid ja eufoorilisi mälestusi.
[ve_gmap map=”1522″]