Sihtkohad
Highway 1
Los Angeles’est San Franciscosse viiv Highway 1 (maantee number 1) läbib California kogu selle parimas kehastuses. Ühel pool laiub Vaikne ookean, teisel pool kõrguvad mitmesajameetrised mäed. Rannikul vahelduvad kaljused ääred liivaste rannaribadega. Mäed on kaetud kord rohelise vaibaga, siis jälle paksu metsaga. Tee äärde jääb nii tagasihoidlikke külakesi, kus Metsikule Läänele tüüpiliselt leiab vaid väikse motelli ning baari või restorani, aga ka uhkemaid asulaid, kus rikkus on kõike muud kui häbiasi.
Kuid isegi soojade suveilmadega ei ole rannad ujujasõbralikud. Vesi on isegi põhjamaise kliimaga harjunule jahe. Lisaks on lainetus niivõrd tugev, et võib tirida avaookeanile või paisata vastu kaldakive ja kaljusid. Kuid just lained meelitavad kohale arvukalt surfajaid, kes passivad külma eest mustadesse kalipsodesse riietatuna kannatlikult kaelani vees või lainelaual istudes sobivat liuglemisvõimalust.
Väidetakse, et iga mõõdupuu järgi – kui vaid sõidukiirus välja arvata – on California maantee number 1 oma esimest numbrit igati väärt. Mitte kellegi väidet, et ta on näinud Californiat, ei saa võtta tõsiselt, kui ta ei ole seda maanteed läbi sõitnud.
Maantee number 1 on võimalik läbida minimaalselt kahe päevaga. Vähemaga pole võimalik, kui ei taha kiiruse ületamise eest trahvi saada, riskida kurvides kuristikku kukkuda ning loobuda ümbruskonna ilu imetlemisest, mille pärast seda teekonda üldse ette võtta tasubki.
Ilmselt mõistlik variant olekski sõita otse Los Angeles’est (LA) San Fransisco’sse (SF). Ehk siis mitte teha suuremaid kõrvalepõikeid, kuigi algul mõtlesin teha kiire hüppe ka Sequoia rahvusparki, aga selle saab ehk sujuvalt nihutada ka tagasitulevale trajektoorile.
Olenevalt sellest, mis kell lennuk maandub, kui palju võtab aega turvakontroll (min. 1 h), kodinate ning rendiauto kättesaamine, liiklusummikud jms. sõltub ka reaalne stardiaeg ning LA’s ööbimise vajadus.
Ma tean, et reisiarvestusi oleks hea teha konkreetsetes sõidupäevades – siis oleks lootus, et kõik soovitu saab käidud ja nähtud, aga samas pole mul ettekujutustki, kui palju aega tuleks planeerida erinevatele huvipunktidele. Selle paneb täpsemalt paika siis, kui trajektoor ja külastamisväärsused on enam-vähem paigas.
Teen ülevaate mõningatest teele jäävatest huvipunktidest, aga kõigis neis ilmselt pikemalt peatuda pole ajapuudusel võimalik.
Highway 1 läbib sisuliselt ka LAX’i – nii Pacific Coast Highway kui Lincoln Blvd nime all. Kohe linnaservas ootab
Santa Monica Pier.
Kuigi ma pole sel kail kunagi reaalselt käinud, tunnen seal ikkagi iga nurgatagust, olen sõitnud vaaterattal ning kihutanud ameerika mägedes ja ühtlasi killinud sadu pahalasi, sest GTA 5 avatud maailmaga mängus on tehtud selle kai täpne koopia.
Santa Monica rannas on ka palju rattateid ning rattalaenutus vaid 6$. Seda võib kaaluda reisi lõpul, kui aega tõesti üle peaks jääma.
Malibu
asulaga seoses meenub mulle kohe Two and a half men, kuigi vaevalt, et see sari seal üldse filmitud on. Kui me peaksime Malibu’sse hommikul trehvama, siis soovitatakse süüa hommikust eriti nunnus Marmalade Cafe‘s ning jalutada rannas, kus saab vaadelda kohalike rikkalikku elustiili.
Santa Barbara
kesklinn on pärast 1925. aasta maavärinat ehitatud üles Vahemere-äärset Hispaaniat meenutavas stiilis. Peaaegu Tartu-suuruse linna kuulsaimaks ehitiseks on klooster, mille pikk võlvkäik on saanud üle ilma tuntuks tänu „Santa Barbara“ teleseriaali avakaadreile.
1820. aastal valminud Santa Barbara klooster on üks 21st kloostrist, mida frantsiskaani mungad hakkasid juba 18. sajandi lõpus rajama piki California rannikut, et kindlustada seal hispaanlaste võimu ja külvata pärismaalaste seas ristiusku. Tõsi, pigem külvasid hispaanlased surma, sest indiaanlastel puudus eurooplaste kaasatoodud haiguste vastu immuunsus. Indiaanlastest töömeeste abiga piki omaaegset El Camino Reali ehk Kuninglikku teed ehitatud kloostrid asuvad üksteisest keskmiselt 50 km kaugusel. See oli toona vahemaa, mis oli läbitav ühe päevaga.
Leidsin soovitusi lõunastamiseks Santa Barbaras asuvas Lucky Penny‘s.
Solvang
Sealkandis, kus tee pöördub rannikult põhja suunda, jääb maanteelt 5-6 km kõrvale tükk Taanimaad. 5000 elanikuga Solvangi linna ajalugu algab 1911. aastast, kui taanlased ostsid 360 000 dollari eest 3650-hektarilise viljaka maalapi, millele rajasid oma koloonia. Euroopalike kaupluste ja restoranide hoonete kohal kõrgub sibulakupliga tuulik. Leevendab võimalikku koduigatsust 🙂
Pismo beach
ahvatleb kuulsa kaiga, mis ulatub kaugele vette ning pakub kaunist vaadet rannale. Teiseks huviväärsuseks on Monarh-liblikate salu.
Söögikohana soovitatakse Chop Street’i.
Morro Rock
on rannikul asuv 175 meetri kõrgune vulkaanilist päritolu Morro kalju, millel pesitsevad rabapistrikud. Asustus muutub järjest hõredamaks, jättes loodusele üha rohkem vaba hingamisruumi.
San Simeon
asub täpselt poolel teel LA’st SF’sse – mõlemasse linna on siit u. 230 miili (~370 km). Suurimaks atraktsiooniks on Hearsti loss, mida ehitati tervelt 28 aastat. Kahe torniga peahoones, Casa Grande’s, on 115 ruumi, kaks raamatukogu ja kinosaal. Peahoone ümber on kolm külalistemaja, kus igaühes on üle kümne toa. Neis ööbisid Hearsti arvukad külalised, kelle hulka kuulusid ka kõik Hollywoodi kuulsused. Ilmselt võlus paljusid filmistaare, nagu lummab ka nüüdseid külastajaid, suur klassitsistlike sammaste ja Antiik-Kreeka templi fassaadi imitatsiooniga ümbritsetud Neptuni välibassein (Neptune Pool). Värvikireva mosaiigiga Rooma sisebassein (Roman Pool) oli omal ajal paljudele nimekatele külastajatele romantiliste vallatuste tegemise paik. Kui lossi peremees veel elas ning lihtsurelikel sellesse asja polnud, kuulus valdustesse ka eraloomaaed lõvide, elevantide, kaelkirjakute, sebrade ja leopardidega.
Tegemist muuseumiga, mis on avatud iga päev kella 9.00-st ning mille sissepääs maksab 25$.
Maantee number 1 vaieldamatult kõige kaunim, kuid ka üksjagu pingelisem ning ohtlikum teelõik, mida 18. sajandi Hispaania kolonistid kutsusid “El País Grande del Sur” ehk “lõunasse jääv suur maa”on tänapäeval tuntud lihtsalt kui
Big Sur.
Kirjanik Robert Louis Stevenson kutsus seda 160 km pikkust rannikut maailma kõige võimsamaks vee ja maa kohtumispaigaks. 1930. aastatel ehitatud mööda mäekülgi vooklev käänuline maantee, mis tõuseb ookeanist kohati rohkem kui kahesaja meetri kõrgusele, viib ka kõige kõndimisvaenulikuma turisti otse ninapidi vapustava looduse keskele. Tee serva rajatud kruusased vaateplatvormid pakuvad kümnete kilomeetrite pikkuses vaadet mööda siksakilist karmiilmelist rannikujoont. Kalda-äärsed kaljunukid ja kivimürakad murravad laineid vahule. Siin-seal on näha väikseid liivaseid kaldasoppe, kuhu laskuvad järsud rajad, mille alguspunkti on sageli raske leida. Igal juhul tasub üles otsida Julia Pfeiffer Burnsi parki viiv rada, mis läheb esmalt läbi maantee-aluse tunneli. Tumedate kaljude vahelist peenikest rannalõiku ilmestab 25 meetri kõrgune McWay jõe juga, mis kukub otse ookeani piirile.
Maanteel tuleb aga olla ekstra ettevaatlik. Paljudes kohtades ei puudu üksnes teeperv, vaid ka igasugused piirded. Seega pole ime, kui ümbrust vabalt uudistada saav kõrvalsõitja järsku ehmatab, nähes küljeaknast allpool haigutavaid kuristikke.
Carmel
on California maalilisemaid pisilinnu. Juba aastast 1929 kehtivad seal reeglid, et linna ristmikele ei tohi püsti panna ühtki valgusfoori ega tee äärtesse postkasti. Elamurajoonides ei tohi olla koguni kõnniteid. Nende snooblike eeskirjade tulemusena on Carmelist kujunenud linn, mille restoranide ja galeriide hinnatase on taskukohane vaid jõukaile.
Monterey poolsaar
on maantee number 1 äärsetest looduskaunitest paikadest üks kuulsamaid. Poolsaare äärt mööda kulgeb tasuline 17-Mile Drive, mis teenib pakutavate vaadetega 8$ kulutuse igati tasa. Imetlemist ei vääri käänulise tee ääres üksnes rikaste moodsad häärberid ja laitmatu maniküüriga golfiväljakud. Näiteks kaljuse Point Joe äärest näeb haruldast pilti, kuidas ookeanilained risti jooksevad. Kaldast paarikümne meetri kaugusel kerkivad ookeanist teineteise kõrval tumedad Hülgekalju (Seal Rock) ja Linnukalju (Bird Rock), millel oskab vahet teha igaüks, kes tunneb ära, kummal neist on ülekaalus tiivulised ja kummal loivalised. Monterey poolsaare firmamärgiks on kaheharuline küpress, mis seisab juba 250 aastat ihuüksinda väiksel kaljuneemel. Ameerikas, kus iga vähegi väljapaistva asja juurde käib liide „kõige“, on Lone Cypress – just nii kõlab selle ametlik nimi – teatmike väitel maailmas kõige enam pildistatud puu. Turistid tohivad seda uudistada üksnes poolesaja meetri kauguselt kaldapealselt, ei lähemalt – ikka kartusest, et inimene võib loodusele rohkem kahju tekitada kui metsiku ookeani lained või tuuled. Kuigi pildi järgi tundub, et pole see küpress nii üksik ühtigi.
Santa Cruz
on Pärnu-suurune linnake, mille peaatraktsioon on lai kaldamuul, millel tegutseb tänaseni California vanim, 20. sajandi alguses rajatud lõbustuspark. Selle tõmbenumbriks on Giant Dipper, 1924. aastal puidust ehitatud Ameerika mäed, kus kiirus küünib ligi 90 km/h-ni.
Lisaks lõpetame reisi San Diegost lennujaama sõites samuti esimesel maanteel.