2014.07.03. Rhodos. Päev 1.
Juba hommikul ärgates tiksus peas, et täna on lõpuks SEE päev.
Seesama tunne ei lasknud rahulikult kohapeal olla vaid ikka ja jälle pidin kontrollima, kas kõik vajalik on ikka kaasas.
Oli kaasas. Isegi liiga palju. See pintsak, mis ma jaheda õhtu hirmus ikkagi selga ajasin, oli kokkuvõttes tarbetu vaev.
Kogu kahe inimese pagas mahtus lahedalt ühte kohvrisse – kaasa oli vaja võtta vaid väga suvine garderoob ning jalanõud.
Ometi sai kell üks.
Panime Piuksule portsu krõbinaid ja vett ette. Sinki polnud mõtet panna, sest see kuivab kiirelt ning Piu ei söö kuivanud toitu.
Kell 13 hakkasime kodust liikuma.
Pool kaks olime Rando & Kairiti juures.
Õnneks me seekord ei hilinenudki.
Elisele loeti sõnu peale, aga ta isegi ei püüdnud varjata oma heameelt vanemate lahkumise üle.
Tauno viis meid Sharaniga lennujaama.
Ka temal oli pidupäev, sest Kairiti mustikas koos ääreni täis kütusepaagiga jäi nüüd tema kätte.
Lennujaamas püüdsime olla eriti kultuursed ning külastasime teisel korrusel olevat puituste installatsiooni.
Keegi oli vanad puituksed üle värvinud ning sakiliseks lõiganud.
Mitte just kõige teravam elamus.
Aga mis tean mina kunstist.
Siis suundusime läbi turvaväravate eikellegimaale.
Meenus, et eestimaised kingitused võimalikele Rhodose tuttavatele olid ostmata ning ostsin igaks juhuks kaasa kaks Vana Tallinna suveniirpudelit.
Nagu ikka – nii kui tekkis paus, oli vaja ju kohe kohe ka midagi süüa.
Ei tähendanud lennujaama kolmekordsed hinnad.
Sõber Ragnari eeskuju, et reisil tuleb einestada kohe ja hinnakirjale vaatamata, lõi juba välja.
Einestamise ajal teatas entusiastlik lennujaamatöötaja, et meie lend viibib vähemalt pool tundi.
Et üllataval kombel pidi mingi lennuk Tallinna lennujaama maanduma. Ei ole enne sellist asja juhtunud…
See teadeanne tähendas Rando jaoks kolmeeurost õlut.
Meeste tualett oli katki – pidime kasutama kõrvalolevat invaliididele mõeldud kabinetti.
Tualetijärjekorras oodates oli põnev vaadata, ilmselt iseenesliku tekkega, suurt visiitkaardi stendi.
Mitte, et mind oleks kohutavalt huvitanud potentsiaalsed kontaktid, aga jälgisin huviga erinevaid visiitkaardikujundusi.
Lennukile minnes näitas ilmataat taaskord oma tõelist eestimaist palet ning kallas mõnuga.
Ometi lennukis.
Asukoht pole kõige õnnestunum.
Kuna me istusime täpselt avariiväljapääsu juures (kohad 12A / 12B), siis oli meie jaoks välja mõeldud mingid eraldi reeglid – ei tohi midagi seljast ega jalast ära võtta.
Meeldiv stjuuard selgitas meile reegleid.
Ilmselt võivad minu tagasihoidlikud jalanõud segada paanikas rahvamassi väljumist.
Antud asukoht oli kohe tiiva kohal, seega pool väljavaatest oli piiratud.
Aga start oli lahe.
Kuigi Mari päris nii ei arvanud ning ootas kilavate silmadega seda hetke, kui lõpuks alkoholi jagama hakati.
Meie kolmese istmerea naabriks oli juhtunud mingi slaavi päritolu naljakas kuuekümnendates proua.
Väga värviliste riiete ja -ehetega.
Ta oli juba enne reisi jõudnud oma krimpsus naha sinakas-mustaks päevitada.
Isegi vanus ei takistanud teda süstemaatiliselt pingilt üles hüppamast ning pagasiluugis olevast kotist midagi vahetpidamata võtmast ning seejärel jälle tagasi pistmast. Loomulikult päädis see lõpuks kaasapakitud hapukurgi, küüslaugu ja munaleibadega manustamisega.
Maandumisel sidus proua oma käed palveks kokku ning halises midagi oma habemesse.
Kell pool üheksa olime kohal.
Päike loojus.
Kõik sujus – saime kohvrid kätte ning Aurinko kohapealne eestikeelne giid selgitas, kuidas leida juhendmaterjalid ning õige buss.
Transfeer viis otse John & Mary s ukse ette.
Rando ja Kairiti hotell (Tsampika) oli kohe nurga taga.
Check-in’is ulatati mulle kaks pulti – üks konditsioneerile ning teine miniatuursele telerile.
Numbrituppa jõudes lülitasin hetkeks ka teleri sisse – kõik puhta vene kanalid.
Ning see oli ka viimane kord, kui teler leidis meie poolt mingisugust kasutust.
Seejärel kiirustasin koheselt hotelli all olevasse Supermarketisse, nagu kartes, et kaine peaga ma seda õhtut üle ei elaks.
Ostsin mingisugust Hispaania rummi (sest kohalikku polnud), Coca-Cola’t, loomulikult kohalikku õlut Mythos ning Marile Breezer’it.
Nagu hiljem selgus, tarvitasime neid alles päevi hiljem.
Hotellituba ise oli lihtne, aga puhas ja korras.
Väga suure rõduga.
Kõik vajalik oli olemas – dušš, külmkapp, lauanõud, köögiriistad, konditsioneer, riidekapp ja tegelikult isegi üks üleliigne voodi.
Siirdusin peatselt alla vastuvõttu, et uurida internetiühenduse ning basseini kohta.
Selgus, et papi John ei tonka sisuliselt üldse inglise keelt.
Poemüüja abiga sain paari fakti võrra targemaks.
Wi-Fi on tasuta, aga levib sisuliselt vaid lobby’s.
Tundes huvi, et kuidas ma pean ennast identifitseerima, kui ma soovin kasutada kõrvalhotelli basseini, anti mulle mõista, et kui keegi tõesti aru pärib, siis tuleks meil sealt midagi osta. Nagu hiljem selgus, on basseini kasutamine siiski täiesti tasuta, aga kehtib reegel, et võõra basseini ääres ei tohi süüa kaasavõetud toiduaineid ega juua kaasavõetud jooke. Loomulikult võid kõike suupärast soetada basseiniäärsest baarist.
Peale kiiret asjade lahtipakkimist võtsime ühendust Rando antud raadiosaatja abil Rando ja Kairitiga, et suunduda linna peale laiama.
Ahjaa, ennem tegime Tsampika hotelli basseini ääres ka kiire õhtusöögi.
Esimese ähmiga polnud mul meeles tellida isegi Kreeka toitu.
Selgus, et Rhodosel õhtu alles algab kella 23 paiku.
Hämmastas kui palju domineerisid õhtuses tänavapildis väga noored nais-teismelised.
Võib-olla ei oska ma vanust väga täpselt määrata, aga välimuse põhjal olid antud tütarlapsed reeglina umbes 13…15 aastased.
Sagedasti purjus, lärmakad ning tüütud.
Järgnevatel päevadel panime tihti tähele, et kui meie kella 8 paiku hommikul ärkasime, tuterdasid tuikuvad teismelised alles kodu poole.
Meie käisime esimesel õhtul niisama kolamas – ahmisime sisse tiinet öömelu ning püüdsime vältida tüütuid sisseviskajaid.
Naispere uudistas kauplustes pakutavat, meie Randoga uurisime veel lahti olevatest autorendikohtadest võimalikke hindu.
Sel õhtul käisime ka ainsal korral meie hotellidele kõige lähemas – Faliraki rannas. Tänavatel püüdsid erinevad söögi- ja joogikohad üksteist tümakaga üle trumbata.
Ausalt öeldes mind selline lärm pigem häiris kui meelitas.
Aga õnneks on seal baaride valik suur ning meil õnnestus leida väga stiilne, lounge-tüüpi, taustaks vaikselt house’i mängiv, kokteilibaar.
Nime enam paraku ei mäleta ning Google Maps’i tänavavaates pole ka vähemalt pooli praegu tegutsevaid asutusi.
Ilmselt ongi sealsed äriplaanid täpselt ühe hooaja pikkused…
Infoks veel, et nii minu miniatuurne Mai Thai kui Mari mojito maksid mõlemad 6€, aga koguse vahe oli vähemalt neljakordne, Mari kasuks.
Kella kahe aeg saime tuttu.
