Kätte oli jõudnud esimene tõsisem rattapäev.
Kaardi põhjal oli meie ööbimispaigast Gdynias Gdanski vanalinna keskmesse u. 22 km. Seega edasi-tagasi vähemalt 45 km, mis oli meie reisiseltskonna vähem-fanaatilistele rattasellidele pisut murettekitav. Algse plaani põhjal mõtlesime sõita autoga kuhugi rohkem keskele, aga kuna leidsin ühest asjalikust blogist kirjelduse antud linnadevahelise rongiliikluse toimivuse kohta, siis tundus selle järeleproovimine tagasiteel parema ideena. Seega läksime vaid ratastega.
Esimesed kilomeetrid kulgesid ainult allamäge – enam laiemat ja mõnusamat rattateed oli raske ette kujutada.
Enne rannikuni jõudmist möödusime koertevõistlusest, kus koerte ülesandeks oli läbida takistusriba ning lõpuks püüda hammastega kinni lendav taldrik. Koerte õhinal klähvimist oli kuulda veel kilomeetrite kaugusele.
Koertevõistlus Gdynias
Kuna Gdynia ööbimiskoht oli ilma hommikusöögita, siis oli meie esmane prioriteet leida kusagil mõnus kohake keha kinnitamiseks. Lõpuks leidsimegi õdusa kohviku väliste laudade/toolidega. Teadupärast on Poola söögikohad väga rahakotisõbralikud. Toit oli maitsev, aga kummalisel kombel polnud võimalik tellida hommikueinet, mis sisaldanuks korraga nii muna kui viinerit. Mari tellis siis munad ja mina viinerid ning jagasime toidu võrdselt pooleks.
Rannikul polnud lihtsalt üks rattatee vaid mitmed erinevad kergliiklusteed, nii jalakäiatele, ratturitele kui ka eraldi rada rulluisutajatele. Ning kõik need rajad olid tihedalt asustatud. Ühel hetkel sõitsime korraks rulluisutajate teele (sest jalgrattatee oli jalakäijaid täis), mille peale mingi kohalik papi rulluiskudel hakkas kõrvulukustavalt sisisema.
Sisuliselt on kolm linna – Gdansk, Sopot ja Gdynia – kokku kasvanud. Esimene suurem peatuskoht oli Sopotis. Sellesamas linnas, kus Anne Veski kunagi miskit lauluvõistluse võitis.
Sopoti Grand Hotel
Meid huvitas pigem siiski Euroopa pikim puitmuul, kuhu sissepääs oli tasuline ning rattaga üldse sisse ei lubatud.
Ketistasime rattad.
Sisenedes jäi kohe silma üks silmapaistev härrasmees oma leierkasti ning uhke papagoiga.
Meiega ühines teine härra, kellel oli ka väga silmapaistev limpsimisobjekt.
Muulil oli võimalik hullata piraadilaevas või siis tellida sõit mõnel kiirpaadil – üks kiirem kui teine. Sealt läks vist ka laev Hel’i poolsaarele, aga seda võimalust täpsemalt ei uurinud.
Sopoti puitmuulil
Edasi viis rattatee läbi industriaalset laadi linnaosa Gdanski vanalinna, mis on tõesti imeilus, aga meeletult ülerahvastatud. Kohati polnud ruumi ratast isegi käekõrval lükata.
Selleks, et vanalinnas paremini orienteeruda ning leida sobiv söögikoht, pidime leidma kõrgema vaatekoha. Selleks sobis vaataratas Amber Sky.
Peale kosutavat pizzat ja meeldivat leidu kõrvalasuvast alkoholipoest Lech “Ice-Mojito” näol, oligi aeg hakata ööbimiskoha poole kulgema.
Esmalt tuli leida raudteejaam, mis olevat kellegi subjektiivse arvamuse kohaselt üks Euroopa ilusaimaid.
Maps Me abil polnud selle ülesse leidmine õnneks kuigi keeruline. Oli küll ilus, aga kas nüüd kõige ilusam…
Gdanski rongijaam
Seisime rongijaamas piletijärjekorda, mis venis meeletult visalt.
Ja kuigi tundus üsna kahtlane, kas ühistranspordi piletijärjekord saab ikka sedavõrd aeglaselt venida, ei suutnud ma lähikonnast leida ka ühtegi piletiautomaati.
Lõpuks kassani jõudes selguski kurb tõsiasi, et meie oma pileteid sealt osta ei saa.
Meid juhatati rongijaamast väljaspool seisva putkani.
Saime piletid lõpuks ostetud ning tormasime, rattad kaenlas, ühele viiest perroonist. Rong oli juba ees. Aga enne, kui me hakkasime oma ratastega vagunisse trügima, tuli Maril meelde, et vastavalt blogist loetud õpetusele, tuleb piletid enne rongile minemist valideerida, kusagil kollases kastis. Võtsin piletid ning läksin validaatorit otsima. See asus perrooni suunduvas tunnelis. Paraku oli minu tagasijõudes rong juba jõudnud lahkuda.
Ootasime järgmist rongi. Perroonil seistes tekkis aga küsimus, et kuna perroonil on kaks identset külge, siis kummale poole meile vajalik rong peaks liikuma? Kairitil oli teooria, et Maps Me rakenduse kompassinool näitab sihtpunkti suunas. Leppisime selle teooriaga.
Rongisõit kulges probleemideta, aga Gdynia õiges peatuses väljudes hakkas vihma tibutama. Lisaks veel see lõputu tõus, mida mööda hommikul oli niivõrd mõnus allapoole veereda.
Seega päeva lõpp kujunes väsitavaks.