Päev algas sarnaselt eelmise õhtuga – vihma tibutades ning tuuliselt.
Päevakava nägi ette Hel’i poolsaare ratastega külastuse.
Hommikut sõime teele jäänud McDonalds’is.
Olin blogidest eelnevalt lugenud, et antud poolsaar võib olla autodest umbes. Seetõttu planeerisime auto jätta poolsaare otsas asuvasse Lidl’i parklasse.
Paraku polnud keegi hoiatanud, et antud ummikud algavad juba tükk maad enne poolsaart.
Lõputus tiksumises oli vaid üks meeldiv moment – siis kui me seisime parajasti Burger Kingi ees, ulatati meile meeldiva naeratuse saatel üks tasuta jäätee (koos burgeriputka sooduskupongiga).
Lõpuks Lidl’i parklani ära tiksudes hakkas ummik hoopis lahenema.
Kuna endiselt tibutas, siis leidsime, et mõistlikum on sõita pigem poole poolsaare peale Jastarniasse ning sealt edasi ratastega poolsaare lõppu – Hel’isse.
Nii tegimegi.
Parkisime autod Jastarnias Biedronka toidupoe parklasse ning hakkasime ratastega edasi sõitma.
Päeva selfie
Terve see poolsaar on täis pikitud erinevaid surfi koole, -poode ja -laenutusi. Ilmselgelt on tegemist väga soodsate veespordi tingimustega.
Jastarnia sadam
Kui Google Maps’i kaudu nägin eelnevalt, et Hel’i poolsaart palistab perfektne rattatee, siis lõppes see paraku Jastarniaga ära. Aga õnneks metsatee moodi rattatee siiski jätkus.
Üldiselt polnud sellel u. 16 km metseteelõigul Jastarniast Hel’isse mitte midagi vaatamisväärset.
Kõige elevamaks sündmuseks antud teelõigul võib lugeda ehk seda, et Lisette sai paar mammu vahepeal metsa alt suhu korjata.
Hel võttis meid vastu soomustransportööriga.
Selle aja peale oli kõht juba tühjaks läinud.
Heli rannaäär oli täis pikitud ilusaid restorane. Valisime neist välja Mewa. Väga meeldiva teeninduse ja suurepärast inglise keelt kõnelev teenindaja leidis meile kohad merepoolsemas lauas.
Ühtlasi kammitses ta minu õhinat, kui soovisin kohe, peale eelroa ja põhiroa tellimist ka magustoidu ära tellida, andes mõista, et mul võib tekkida probleeme antud söögikoguste manustamisega.
Mewa eelroad
Söögid olid tõesti maitsvad.
Aga see oli ka üks väga vähestest kohtadest, kus polnud võimalik kaardiga tasuda.
Kõrvalasuvas Huawei promotelgis käis parasjagu miskit imelik võistlus, et kes suudab kõvemini röökida.
Peale lõunasööki kulgesime edasi mööda ilusat, liivast rannikut, kuhu oli ratturite jaoks tehtud mugav tee.
Peatselt oligi aeg pöörduda Hel’i rongijaama. et teha veel üks rongisõit – Jastarniasse tagasi.
Piletite ost läks seekord libedalt. Rong tuli jaama vähemalt pool tundi enne graafikujärgset väljumisaeaga, aga väljus 5…10 min. enne viidatud aega!
Seekord oli ratastega peale mahtuda palju keerulisem. Üsna vanaldase rongi vahekäigus oli juba ees üks ratastega paarike. Meie 5 ratast sisuliselt blokeerisid ülejäänud liikluse. Nagu leviva leha järgi võis aru saada, oli tualettruum täpselt meie külje all ning esimesed külastajad platsis vaevalt minut peale rongi väljumist. Ning see voorimine ei jäänudki järele.
Selgitasin välja, et meiega sama rattapinda jagav paarike pidi väljuma peale meid. Kuna kõikides eelnevates peatustes oli perroon nende poolel, oli põhjust arvata, et ka Jastarnias avanevad uksed samale poolele. Peale suuri manööverdamisi sai lõpuks sätitud rattad selliselt, et meil oleks võimalik teiselt poolt väljuda. Aga loomulikult oli seekord perroon teisel pool ning me pidime ratastega tagurpidi välja hüppama.
Meie viie ratta väljumine võttis omajagu aega. Hoolimata sellest, et meie ukse kõrval seisis ka vagunisaataja, kes ei andnud rongijuhile luba väljasõiduks, hakkas rong ühtäkki liikuma. Seni kannatlikult oodanud sisenevad reisijad hakkasid paaniliselt rongile hüppama. Vagunisaatja puhus oma vilet ja selle asemel, et uusi reisijaid peale tõmmata, hakkas neid hoopis välja tõukama. Õnneks Piilupart Donald ikka kuulis vilet ning peatus uuesti, aga kuidagi väga ohtlik ja süreaalne hetk oli korraks.
Ma ei kujuta ette, kui me oleks jäänud esialgse plaani juurde ning püüdnud ratastega siseneda Jastarnias! Ilmselt osad meist oleksidki jäänud uksevahelt välja kõlkuma…
Sel õhtul ootas meid öömaja Dworek Leba, millel sisseregistreerimise ajaks oli märgitud 15.00…16.00 ning hommikuseks väljaregistreerimiseks jäeti vaid pool tundi : 9.30…10.00
Kirjutasin neile eelnevalt ning palusin selgitusi, et mis saab siis, kui me ei jõua määratud ajaks vaid näiteks kella 19…20 vahel. Lisaks küsimused hommikuse väljaregistreerimise, söömise jms. kohta. Minu pikale päringule sain vastuseks mõnesõnalise vastuse : “kella 19 ja 20 vahel sobib”. Ühesõnaga keelebarjäär. Nad helistasid ning palusid teatada saabumisaeg ning ühtlasi ajasid asjad veelgi segasemaks, püüdes selgitada, et GPS’i pole mõtet kasutada, sest igal pool on teederemont ning tuleb sõita suure ringiga. Reaalselt jõudsime kohale kõige otsemat teed pidi, mis GPS näitas ning me ei näinud ühtegi teetööd.
Infoks veel, et ka Hel’i poolsaarelt ära sõites tuli passida julge tunnike ummikus…