Sitsiilia 2015. Viies päev. Pühapäev.
10. mai 2015
Hommikusöök Relais De Nereidis on suhteliselt niru, võrreldes eelnevate hotellidega.
Ideeliselt on kõik kena – söömine on organiseeritud privaatsena, oma toa ees terrassil.
Nõud kantakse hommikul vara lauale ning kui siis nina korraks kambrist välja pista, tuuaksegi kohe ka söögid lauale.
Aga süüa on suhteliselt vähe ja valida pole midagi – peame leppima selle vähesega, mis antakse.
Nagu ikka – palju saia, paar kildu juustu ning siis veel natuke saia, seda magusamat.
On ka puuviljad, mahl ja kohvi.
Siseneme Zingaro rahvusparki San Vito Lo Capo poolt.
Rajale sissepääs 5€.
Piletimüüja on lõbus, väga väleda jutuga itaaliakeelne papi.
Kritseldab oma pastakaga kogu kaardi täis, aga ega me sellest targemaks ei saa…
Matkaraja ohtlikumad kohad on kaunite piiretega.
Raja äärde jäävates muuseumites, mis tutvustavad kohalike põlluharimistavasid, kalapüügiviise ning käsitööoskuseid, teevad kohalikud inimesed käsitööd samade võtetega nagu sajandeid varemgi.
Zingaro rada on jalale pisut vähem kivisem, kui eelmise päeva mäkketõus. Aga tallad on juba hellad.
Iga natukese aja tagant viib tee mõnda randa (Cala).
Jõuame kuni Cala Della Disa’ni, kus käime jalgupidi vees.
Vesi on külm ja ujuma väga ei kipu, aga kui aus olla, siis konkreetses rannas eriti ujuda ei saakski, sest vees on palju suuri basalditükke.
Tagasi hotelli jõudes käime hotelli basseinis ujumas.
Teen ühe külma õlu.
Sõidame Castellammare Del Golfosse.
Ilus vanalinn ja rannapromenaad.
Pargin auto kohta, kus mälestatakse maffiaohvreid.
Linnas on totter liiklus – kõik keerleb vaid rannapromenaadi ümber, kuhu saamiseks seisavad autod väga pikas järjekorras. Et autode elu kitsastel tänavatel veelgi keerulisem oleks, siis töristavad kohalikud teismelised oma rolludega autode vahel pidevalt edasi- tagasi.
Otsime söögikohta. Eelmise õhtu kallis arve teeb ettevaatlikumaks ning otsime restorani asemel pizzeriat. Samas tunduvad kõik kohad kuidagi kõrvalised, võrreldes rannapromenaadiga.
Seega läheme ikkagi sinna sööma.
Leiame parimas kohas restorani, mis on külastajatest täiesti tühi.
Samas on kõrval olev baar (Vogue?) puupüsti täis.
Eeldame väga kalleid hindu, aga tegelikult on need väga mõistlikud. Tellime carbonara’d. Ja õlut.
Kõrval hakkab mängima band.
Besame mucho ja muud ajatud itaalia shlaagrid.
Tagasiteel teeme mäe otsas jäätisepausi ja viskame viimase pilgu nii linnale kui kogu lahele.
Tagasi hotelli minnes selgub, et internetiga on endiselt ikaldus.
