Sitsiilia 2015. Teine päev. Neljapäev.
7. mai 2015
Sain öösel Budgeti Eesti esindusele kirjutatud kirjale kohe hommikul ka vastuse.
Nad soovisid saada rendilepingu koopiat. Minult!
Saatsin fotod ja jäin ootama tagasisidet.
Nädala jooksul, mil olin saatnud veel mitu kirja meeldetuletusega, et soovin endiselt teada saada antud rendilepingu staatust, sain lõpuks vastuse, et nad paluvad Sitsiilia esindusel saata endale minu lisateenuste arve, mille alusel teostavad mulle tagasimakse. Arve pidi esitatama alles peale seda, kui auto on tagasi viidud ning Eesti esindusse pidavat see jõudma mitte hiljem, kui mai kuu lõpuks. Miks ei ole võimalik seda makset ära jätta ja neil ise omavahel asjad ära klaarida, jääbki minule arusaamatuks.
Aga loodetavasti kõik laabub. Jääb vaid loota.
Kui ei laabu, siis pöördun tarbijakaitsesse.
Grand Hotel La Batia näol on tegemist endise kloostriga, mille taastas skulptor ja maalikunstnik Stefano Artale.
Hommikusöök hotellis oli rikkalik ja maitsev ning sisaldas erinevalt paljudest teistest hotellidest ka mitmesuguseid munaroogi ja soolasemaid toiduvalikuid.
Loomulikult oli ka palju magusaid saiakesi, mida kohalikud tundusidki eelistavat.
Basseinid olid ahvatlevad ja veetemperatuur talutav, aga ujuma ikkagi ei läinud.
Selgus, et GoPro kaamera, mis sai kodus silmini täis laetud ning mida ma polnud Sitsiilias veel sekunditki kasutanud, oli mingi nipiga ikkagi tühjaks saanud.
Kodus salvestusi vaadates selgus ka põhjus – ilmselt oli mul käsi kotis läinud kaamera salvestuse nupu vastu, mistõttu on mul nüüd olemas pooleteisetunnine dokumentaalfilm mustast koti sisemusest.
Sõidame mööda kiirteed Alcamost Trapanisse.
Selgub, et saare selles osas kiirteemaksu ei korjata.
Oskame arvata, et see tuleneb sellest, et siin pole selliseid pikki tunneleid, mis asuvad saare põhjaosas.
Teel teeme sissepõike kohalikku Lidl’isse, kus soetame vett ja maasikaid.
Parkimisplatsil torkab silma Sitsiilia autode sarnane muster.
Suurem osa autodest on itaalia päritolu : Fiat’id, Lancia’d või Alfa Romeo’d.
95% väikeautod.
Ja enamik neist on selgelt tarbeesemed, millel on väga palju mõlke ja kriime, millesse kohalikud tunduvad suhtuvat täiesti rahulikult.
Trapani liiklus on haige.
Iga liikleja (sealhulhas jalakäija / rattur) on potentsiaalne enesetapja, kes ei malda sekunditki kõrvalteel / kõnniteel oodata vaid viskub igal võimalusel peatee autodevoolu.
Peateel liikumine aga ei anna mingit eesõigust. Kui kohalik vennike ikka tahab, siis ta sõidab sulle kõrvalteelt ette.
Samuti on sitsiillase jaoks täiesti normaalne jätta oma auto keset tänavat, kiiret liiklusvoolu seisma ja hakata mõne tuttavaga juttu ajama. Ülejäänud liiklejad lihtsalt peavad ootama või siis tegema omakorda mingeid surmasõlmi vastassuunas.
Kohalik jalakäija hüppab sõiduteele millal iganes tuju tuleb. Samas meile, turistidele, ei anna autod jalakäiana ka mitte siis teed, kui seista vöötrajal keset sõiduteed. Peale lõputut kannatamist sa lihtsalt hingad sügavalt sisse, pigistad silmad kinni ja astud edasi, lootes, et ehk ikka päris üle ei sõideta.
Foorid on vist ainsad reeglid, mis kehtivad.
Hiljem sain aru, et liiklusmärkide asemel vaadatakse siin pigem teisele juhile otsa. Kui sa näitad välja vähegi kõhklust ja otsustamatust, jätad eessõitva autoga suurema pikivahe kui pool meetrit, siis sinust sõidetakse lihtsalt üle.
Keegi eriti inglise keelt ei tonka, ka mitte turismiinfopunktis.
Otsime Trapanis tasuta parkimiskohta, mille lõpuks leiame otsingute alustamise kohast – Piazza Vittorio Emanuele II.
Küsin kinnitust kohalikult bussijuhilt, kes loodetavasti sai minu küsimusest ikka aru ning noogutab intensiivselt minu küsimusele “Free parking?”
Pargime auto ära.
Juba kaugelt eemalt läheneb vilistades ja hõisates kohalik õlirull, kes küsib mõned eurod, lubades selle eest meie autol silma peal hoida.
Leiame, et lihtsam on maksta need paar eurot kui väriseda ööpäev hirmus, et mida see vennike võib raha mitteandmisel autoga kõik ette võtta.
Ostame piletid Siremar’i liinide tiiburlaevale, et sõita Egadi saarte suurimale saarele – Favignanale (tähendab algselt kreeka keeles “kitse saart”).
Liblikakujulise saare suurus u. 20 km² (s.o. võrreldav Kihnu saarega, mis on u. 17 km²).
Pilet maksab a’ 10€.
Teel Favignanale teeb laev vahepeatuse Levanzo saarel, mis koosnebki vaid sadamast ja külast ning millel puuduvad teed.
Juba enne Favignanale jõudmist oleme kokku leppinud, et rendime saarel rolleri.
Kohe sadamas asuvas rollerilaenutuses küsitakse 30€ ööpäevase rendi eest.
Võtame mõtlemisaja ning liigume edasi.
Pisut kaugemalt leiame järgmise laenutuse.
Rendiputka tööjaotus näeb ette, et kaks nooremat meest seisavad tänaval ja tegelevad aktiivse sisseviskamisega ning sees võtab vastu vana ja kavala näoga ristiisa, kes teeb pakkumise, millest on raske loobuda.
Kauplen esmase hinna 25€ pealt 20.-le eurole.
Rhodose vigadest õppinuna valime 80 cm³ asemel 125 cm³ mootoriga isendi.
Viime asjad sealsamas sadama läheduses asuvasse neljatärni hotelli Tempo Di Mare.
Meie soetasime jaanuaris ööbimise kahele koos hommikusöögiga 39€ eest.
Vaatasin huvi pärast, kui palju maksab nüüd üks öö kohapeal, kui me sooviksime jääda näiteks ööpäeva võrra kauemaks.
Mingid tühised 490€…
Vastuvõtus räägitakse väga heas inglise keeles ning väga viisakast teenindusest on tunda klassivahet.
Lobbys on tasuta mahlaautomaat, toas tasuta shampoon, dushshigeel, kehakreem ning ka mingi õmbluskomplekt!
Kuna meie käsipagas ei võimaldanud väga palju vedelikke kaasa võtta, kuluvad kolm esimest reisil marjaks ära.
Sõidame rolleriga saart avastama.
Iseenesest pole saarel mingeid erilisi vaatamisväärsusi, kui mitte arvestada ilusaid pinnavorme ja hämmastavalt läbipaistvat ja helesinist vett.
Suurimaks atraktsiooniks on rollusõit ning meeldivaim asjaolu on teiste turistide vähesus.
Teisi inimesi on näha väga vähe – kohati jääb mulje, et oleme saarel ainult kahekesi.
Kokkuvõttes üks reisi ilusamaid sihtkohti.
Teeme tiiru mööda idapoolset rannikut – Cala Rossa, Cala Azzurra kuni Punta Lungani.
Leiame ka midagi groti laadset – Grotta Perciata.
Testime kohalikku gelato alla fragola‘t, vahukoorega. Mmmm…
Tangime kütust, 1.7€ / l.
Peale poole saare läbimist keerame rollunina sellel õhtul hotelli poole tagasi.
Hotellis värskendame ennast ning suundume Favignana vanalinna õhtust sööma.
Söögikohta tuleb päris tükk aega valida, sest enamasti on kõik väliterrassidega kohad gelateria’d, caffetteria‘d või panino’d.
Aga kuna juba hommikusöök koosneb peamiselt magustoitudest, siis eelistame kindlasti midagi soolast.
Veel üks tähelepanek – Sitsiilia ristorante ja trattoria menüü ei sisalda peaaegu üldse lihatoite. Aga on pungil kõikvõimalikest mere-elukatest.
Valisime Piazza Matrice Favignana platsi servas asuva ristorante Pizza Da Asporto.
Mina tellin busiata frutti di mare, Mari valib kohalikku bistecca di tonno.
Kõrvale võtame mõlemad klaasi majaveini.
Koguarve 36€.
Tänavakohvik annab võimaluse kiigata lähemalt kohalike käitumist ja tavasid.
Jääb silma, et sitsiillased tervitavad üksteist suudeldes.
Ka mehed mehi (sealhulgas juba ka 10.-aastased poisid) ja naised naisi.
Ma pole päris kindel, kas suudluse intiimsus sõltub tutvuse või sõpruse lähedusest, aga panin tähele, et meeste suudlus on pigem põse puudutamine vastu teise mehe põske, samas kui mees naisele annab ikka põsemusi.
Desserti otsustame süüa mujal.
Mitte, et antud restoran poleks meeldinud, aga parem võtta see kohast, mis on selleks spetsialiseerunud ning kus sortiment on suurem ja visuaalselt valitav.
Proovisime esmakordselt cannoli’sid.
Mmmm… on ikka maitsvad küll.
Tegemist on vahvlilaadsesse torusse surutud ricotta kohupiima ja kaneeliga maitsestatud kreemiga täidis, kuhu on lisatud šokolaadi- ja vist veel millegi tükikesi.
Ühe cannoli eest küsitakse reeglina 2,5…3€.
Kuna itaalia liikluseeskiri lubab sõita kuni 0,5 promillise joobega, siis ei pea ma veini manustamise pärast kuidagi kartma ning töristame tasakesi hotelli tudile.