Sitsiilia 2015. Kolmas päev. Reede.

Väga rikkalik hommikusöök ja viimase peal teenindus Tempo di Mares.
Isegi peaaegu must leib oli esindatud. Iga viil pakendatud eraldi.
Hommik kulges Facebookis – pilte ülessse laadides ja kommenteerides.

Hommikusöök Facebookiga

Peale hommikusööki jälle rollu selga ja Favignana läänekülge avastama.
Taas üksi.
Sõitsime Punta Faraglione’sse – seal tee lõppes.

Üle mägede teed ei viinud.
Vähemalt meie ei suutnud seda leida.
Püüdsime minna ka rolleriga saare kõrgemasse tippu, vanasse Santa Caterina kloostrisse, aga sinna sai vaid jalgsi.

Sadamasse jõudes pärisin Ustica piletikassas, et millal läheb järgmine laev Trapanisse. Tigeda itaaliakeelse mulina saatel viitas proua väljatrükile seinal. Seal seisis, et mingite kohaliku omavalitsuse kärbete tõttu laevad enam ei väljuvat.
Hetkeks võttis junni jahedaks, et mis saab siis, kui me jääme siia pikemaks ajaks lõksu.
Õnneks on olemas konkurents ning Siremari reisigraafik endiselt toimis.
13.35-se laevaga saime Sitsiilia saarele tagasi.
Vahepeal saatis Michele Nonnasara hotellist mulle sõnumi, uurides, kas ja mis kell me jõuame.
Sadamast tõttasime põksuva südamega ööpäevaks pargitud autoni. Kartsime mõlke, kriime, rüüstamist jms.
Õnneks oli auto täpselt samas konditsioonis, nagu me ta hüljanud olime.
Teel Nonnasara juurde põikasime sisse Lidl’isse. Ostsime hulgaliselt alkoholi ja pisut nosimist. Õhtul hotellis arvet vaadates selgus, et kohalik kassapidaja oli kõige kallima joogi (rummi) 3 korda läbi löönud. Ilmselgelt ajas sassi kolme õluga, mis arvel üldse ei kajastunud. Õnneks maksis 0,7€ rumm ainult 5,5€.
Nonnasara leidmisega oli pisut raskusi, sest ühtegi suunavat silti väljas polnud, aga aadressi numbrid tänaval ei läinud päris järjest.

Vaade Nonnasara Bed & Breakfast rõdult

Michele ja nonna Sara

See, mis Nonnasaras juhtuma hakkas, oli uskumatu.
Meid võeti kallistustega vastu nagu taasleitud pereliikmeid.
Nonna (it.keeles “vanaema”) Sara (perenaine) pakkus alustuseks meile kummalegi kausitäie maasikaid. Ning kohe lisaks kannudega erinevaid külmi mahlasid.
Tema ise inglise keelt paraku ei osanud, aga selle eest poeg Michele (loe : mikeele) oskas, sitsiillasele ebatüüpiliselt, rääkida väga head inglise keelt.
Me istusime terassile ja jutustasime ning naersime alustuseks tunnikese.
Kahtlemata oli see mitte ainult Sitsiilia reisi vaid kõikide minu reiside kõige soojem ja külalislahkem vastuvõtt.
Meile tutvustati aeda, kus olid nii võrkkiik, kui lamamistoolid, mis olid asetatud erinevatesse suundadesse, et saaks nautida erinevaid miljon-dollar-vaateid ja päikeseloojangut.
Väljas olid ping-pongi laud, lauajalgpall, jalgrattad ja mis kõik veel, mida kõike paluti lahkelt kasutada, aga kõige mõnusamad kohad olid ikkagi katusealusega terrass ja teise korruse rõdu, kus me veetsime Michelega vesteldes pool ööd ja hommiku takkapihta.
Maja ise pole kõle ja impersonaalne hotell vaid soe kodu, mis täis on täis pikitud perepilte ja kunstiteoseid. Näitena võiks eel välja tuua, et meie kasutusse antud käterätid olid kõik Saral käsitsi tikitud signatuuridega.
Majas oli kolm tuba majutuseks, aga kuna hetkel teisi külastajaid polnud, siis oli kogu see villa vaid meie päralt.
Pisut nukraks tegi, et nonna Sara ise elas tagasihoidlikus kõrvalhoones kui külalised olid majas…

Sõitsime autoga Erice’sse.
Igal pool tasuline parkimine : kella 8.00…24.00
1 tund = 2€
Väga ilus vana linn mäe tipus.
Linna ilu meie silmis devalveeris ehk asjaolu, et Tallinna vanalinn on arhitektuuriliselt midagi üsna sarnast.
Välja arvatud linna kõrgus ja vaated.
Sest Ericest saab heita pilgu igale poole – nii Trapanile kui isegi kaugelt ka Favignana saarele.

Vastavalt Michele soovitusele otsime üles Maria Grammatico pagariäri ning maitseme sidruni- ja mandli granita’t koos cannolidega.
Granita on purustatud jää ja mahla segu. Võiks olla üsna värskendav kui see poleks liiga intensiivne (mandlivariant liiga magus ning sidruniversioon liiga hapu).

Ka selles linnas oli kohati tunne, et oleme ainukesed.
Otsustame õhtust sööma minna Trapanisse.
Aga serpentiinidest koosneval ärasõiduteel oli liiga palju ilusaid vaateid, millest polnud võimalik ilma peatumata mööda sõita.