Poola 2017. Esimene päev. Kolmapäev.
2. august 2017
Ametlik start oli kell 8.00
Aga kodutänavast välja saime siiski veerandtunnise hilinemisega.
Esimene peatus oli tehniliselt võttes ikka veel Tallinnas – Pääsküla Circle K-s, kus sõime hommikust. Otsustasime nimelt, et ei jäta kodusesse külmkappi midagi roiskuma ja seetõttu sõime selle eelneval õhtul tilgatumaks.
Kuna Rando oli merereisilt laekunud alles eelmise päeva õhtul, siis olin üsna kindel, et ka nemad ei stardi õigeaegselt.
Nii oligi, aga sellegipoolest jõudsid nad Pärnusse enne meid.
Pärnu Circle K-s kohtusime ning tegime kinnituseks veel ühed kohvid/kakaod.
Peale Pärnut ja enne Lätit
Edasine teekond Leetu, Palanga asulasse, kulges viperusteta.
Avastasin pisukeseks üllatuseks, et kui Tallinna vahel sõites on keskmine kütusekulu ~8l/10 km kohta, siis maanteel, rattad katusel sõites, oli kütusekulu ~8,5…9,0l/100 km kohta (rääkimata hilisemast kiirteest, kus kiirusel 130 km/h tõusis bensiinikulu ~13l/100 km).
Kogu Palanga kesklinn on tasuline parkimisala.
Kuna meil olid rattad, siis polnud põhjust parkimise eest tasuda.
Aga valitud parkimiskoht jäi ikkagi kuidagi väga lubatu piiripeale.
Palanga peatänav oli üsna sarnane sellele vaatepildile, mis avanes juba paar aastat tagasi.
Erandiks olid ehk mitmesugused uudsed liikurvahendid, enamasti elektrilised.
Üks uutest ja kentsakatest liikurvahenditest Palanga peatänaval.
Aga ka loomsemat päritolu.
Elevant Palanga peatänaval, kõrvuti papagoide ja muude (inim)loomadega
Peatänavale järgnes kohustuslik muulikülastus.
Nii peatänaval kui ka muulil kuulis palju eesti keelt ning kohtas kummalisi eestlasi.
Loomulikult ei möödunud ühtegi päeva ilma selfie’deta.
Tagasi strip’ile jõudes palusin kohalikku tädi meist päevakohast pilti tegema.
Otsisime peatänaval söögikoha, mis oleks päikese käes ning mille lähedusse oleks võimalik rattad jätta.
Koha leidsime.
Aga söök, mis seal pakuti, oli täiesti kohutav. Ilma naljata. Ma pole söögi osas peps, aga pakkuda restorani nime all 3 päeva vanuseid, mikrolaineahjus kergelt soojendatud, ilma maitseta roogasid, oli ka minu jaoks liig. Ning pakutav õlu oli mingi hägune vedelik. Paraku söögikoha nime ei mäleta.
Peale kohutavat restoranielamust mõtlesime suus olevat maitset parandada hõrgutava lõhnaga vahvlitega, mida pakuti tänavaäärsetes putkades.
Isegi šokolaadi kastetuna ning kookoshelvestega kaetuna maitses pulgavahvel pisut hallitusmaitselise kotletina.
Tõesti – viimane koht kus einestada.
Ööbimiskoht Žemsodis’es (50 km Palanga’st) oli ilus, maalähedane puhkemaja.
Koos napi jutu, aga toreda võõrustajaga, kes lubas lahkelt tasuta kasutada tiigi ääres olevaid SUP’e (aerusurfi lauda).
Testisin. SUP oligi täpselt selline, nagu kaldalt vaadates tundus. Pisut ebakindel jalgealune koos tüütu aerutamisega.
Aga olin kogemuse võrra jälle rikkam.
