Hommikusel briifingul võtsime vastu otsuse, et hakkame rolludega liikuma Lindosesse, võimalikult ranniku äärt pidi.
Kiiret pole.
Läheme sellises tempos, mis sobib kõigile.
Seda enam, et Mari ei lubanud mul väga kiiresti sõita.
Ja eks ma olin alguses pisut ebakindel ka.

Esimene peatuskoht jäi üsna lähedale : Anthony Quinn Bay.

Anthony Quinn’ile olevat Kreeka sedavõrd meeldima hakanud, et pärast “The Guns of Navarone” filmimist Rhodosel, otsustas ta osta sellel saarel isoleeritud lahesopi, et luua sinna rahvusvaheline keskus kunstnikele ja filmitegijatele.
See lahesopp koosnes kolmest kinnistust, millest 2 kuulusid eraomanikele ja üks, rannaosa, riigile. Enne oste sai Anthony kohalikult omavalitsuselt lubaduse, et riik on nõus oma kinnistu müüma. Aga hiljem, kui eraomanikelt olid kinnistud ära ostetud, võeti riigi poolt antud lubadus tagasi.
See vihastas näitlejat sedavõrd, et enam ta antud saart ei külastanud.
Veel tänapäevani käivad vaidlused A.Quinn’i abikaasa ja teiselt poolt nüüd juba valitsuse tasandil läbirääkimised lahe omandiküsimuste osas, aga siiani muutusteta.
Igal juhul lahesopil on nimi ilmselt jäädavalt küljes.

Rhodost külastades peaks standardvarustuses kaasas olema snorgeldamisvarustus – mask & toru.
Merevee läbipaistvus ja puhtus on täiesti hämmastav.
Isegi mäe otsast on näha paatide varju merepõhjas.

Meie rolleritee viis edasi ujuma ja kohalike vaatamisväärsusteni.
Kuna liivaseid randu praktiliselt pole (parimal juhul kiviklibune liiv) ning enamasti on tegemist üsna teravaservaliste kividega, siis on kindlasti hea mõte ujuma minnes kaasa pakkida kummijalatsid.

3km pikkune Afandou beachi äärne maantee kosutas nii rollusid kui meid – asfalttee on korralik ning tuul jahutas. Eriti vahva oli sõita veel õhtuti, kui põles valgustus kergliiklustee ääres.

Afandou beach
Nikos Nikose restoranist

Sel päeval jõudsime esimest korda ka Kolymbias asuvasse Nikose restorani ning kohtusime selle omaniku Nikosega.

Kuigi see võib tunduda küünilisena, kestab Rhodose teenindaja (ja ilmselt kogu Kreeka või üldse turismitöötaja) huvi senikaua, kuni on võimalik turisti pealt (kasvõi potentsiaalselt) teenida.
Kuna meie arvates oli antud restoranis paigas nii hind, toidu kvaliteet kui kogus ning loomulikult ka teenindus, siis külastasime meeldima hakanud restorani korduvalt.
Kõigil kordadel tehti meile boonusena maja poolt mingi magustoit või naps välja.
Nagu muuseas päris Nikos alati ka selle järele, et kaua me veel puhkame.
Viimasel saarel viibimise õhtul, kui ta sai teada, et järgmisel päeval me lahkume ja enam tema restorani ei tule, kadus automaatselt tal ka huvi meie poputamise vastu…

Tee viis edasi Tsambikasse.
Mäe otsas oli Neitsi Tsambika (või Tsampika) klooster.

Klooster mäe otsas

Neitsi Tsambika pidavat aitama noori peresid, kellel on raskusi rasedaks jäämisega. Selleks tuli kloostris neitsi poole palvetada. Kui nendele palvetele vastati, tuli  tütrele Tsambika või pojale Tsambikos tänutäheks nimeks panna. Väidetavalt oli sellenimelisi lapsi ümbruskonnas enim…
Selleks, et kloostrini jõuda, tuli esmalt tõusta mootorvahendiga mööda serpentiine poole mäeni, kust edasi sai vaid jalgsi, mööda 300 astmega treppi.
Hunnitute vaadetega kloostri õuel oli taaskord näha Rhodosele iseloomulikke, kauneid ja omapäraseid, kivimosaiikidega põrandaid.

Kuna rollerid meid mäe otsa ei suutnud sõidutada, siis parkisime nad poolel mäel puu alla.
Oli üsna huvitav jälgida algajaid juhte, kes olid rentinud minimaalse kubatuuriga masina (maks 1,2l), laadinud sinna kogu pere peale ning üritasid neid mägesid võtta.
Tegemist oli küll asfaltteega, aga masin lihtsalt ei jõudnud seda koormat ülesse viia.
Kitsastel teedel piirded puudusid ja kärssava siduriga masinad hakkasid kohati tagasi veerema.
Õnneks said autojuhid lõpuks aru, et väiksest autost pole mõtet vägitegusid loota ja korpulentne perekond pidi nohisedes tühja auto järel oma pisikeste jalakeste abil ise ülesse jõudma.

Rollude parkimiskoha lähedusest leidsime ühe fotoka koti, milles oli ka kallis peegelkaamera sees.
Viisime selle mäe otsas oleva suveniiripoodi/söögikohta.
Kui ma selgitasin poe omanikule kaamera leidmise lugu ning soovisin saada mingitki tagasisidet, et ta teeb endast oleneva, et omanik võiks kaamera leida, viis ta mind ühe raamitud (au)kirjani, kus oli pikk jutt sellest, kuidas seesama poeomanik oli kord leidnud ühe inglise daami ehte ning kuidas antud daam läbi turismiministeeriumi talle tänu avaldas.
Seega võis olla üpris kindel, et kaamera sai headesse kätesse.

Grand Canyon'i mini versioon

Sõitsime veel pisut Lindose poole edasi.
Vahepealsed teed ja mäemassiivid tekitasid tunde, et oleme justkui miniatuursesse Grand Canyon’isse sattunud.

Aga lõpuks oli selge, et sel päeval ja rolludega me Lindosesse kohale ei jõua.
Sest tegelikult polnud me isegi veel poolel maal…

Õhtul einestasime Faliraki äärelinnas, kus reeglina einestasid vist ainult kohalikud.
Potentsiaalne maa sool.
Aga miskit põrutavat elamust see toitlustusasutus jätta ei suutnud.