2014.07.05. Rhodos. Päev 3.
Symi saarele minekuks tuli varakult ärgata.
Kasutades taaskord ühistransporti tuiskasime Rhodose linna sadamasse.
Laev väljus kell 9.00
Symi on maaliline saar 41 km e. kahetunnilise laevasõidu kaugusel Rhodosest.
Saar kuulub Kreekale, aga lähim maismaa on hoopiski Türgi valdus.
Esimese hooga viiakse turistid laevaga Symi saare teisele küljele, Panormitise külla, et tutvuda peaingel Miikaelile pühendatud mungakloostriga, mis olevat üks tähtsamaid õigeusu keskusi Dodekaneesias.
P.S. Mulle miskipärast ei meenu, et oleksin kohanud ühtegi munka…
Järgmine kohustuslik visiit viis meid St. George’i lahesoppi, kuhu on võimalik läheneda vaid meritsi ning mis on eriline oma nagu noaga lõigatud 350m kõrguse kalju poolest.
Ano Symi on hobuserauakujulise lahe kaldale ehitatud sadamalinnakene, mida peetakse üheks romantilisemaks kohaks planeedil Maa.
Kreeka mütoloogia põhjal on Symi saarel sündinud kariidid ehk ilujumalannad.
Homeros kirjeldas eeposes “Ilias” Sym’i saart Trooja sõjas kreeklaste poolel võidelnud kuningas Nireuse koduna.
Sadamast leiab rohkesti väikseid kohvikuid ja taverne, kus on mõnus istuda.
Ainult, et tuleb jälgida, kust poolt päike pleegitab ning leida mõni varjulisem koht.
Kodus jätsin teiste reisikirjete ja soovituste põhjal kõrvataha, et kindlasti tuleb Symi saarel proovida kohalikke krevette.
Ning Mari unistuseks oli süüa karpe.
Ausalt öeldes polnud kogu see eine iseenesest teab, mis maitsev (vähemalt krevetid olid kuidagi kentsakalt magusa kõrvalmaitsega ning neid tuli seal süüa koos koortega),
aga kogu see ümbritsev keskkond tekitas tunde, nagu oleksime osa saanud millestki väga erilisest.
Armutu kell sundis laevale tagasi pöörduma.
Aga kunagi võiks sellel saarel pisut pikemalt peatuda, näiteks külastades Kreeka väikesaari jahiga.
Tagasisõidust jäi meelde, et Nikolaose laeva meeskond koosnes paljudest triibuliste särkidega vennikestest, kes enamjaolt laisklesid kogu sõidu vältel. Kõrvaltvaatajana tundus, et ainus töö, mida madrused reisi vältel pidid tegema, oli laevaköite kai ääres olevate pollarite külge sidumine ja lahtipäästmine. Antud laevameeskonna raske töö oligi hommikul turistikamp saarele viia ning õhtul tagasi sõita. Samas kõik tundusid rahul olevat.
Õhtuks olime tagasi Rhodosel ja Falirakis.
Kuna järgnevatel päevadel oli kavas omal käel saart avastama hakata, tuli leida sobiv neljarattane isend.
Proovisime korra neljakesi ennast Kia Picantosse paigutada, aga sama kiirelt, kui see mõte tekkis, sai sellest ka loobutud.
Ja kuigi sõbrad/tuttavad kodumaal olid lugenud sõnad peale, et lahtise autoga sõites on tsikaadid hammaste vahel ning päike ja tuul teevad liiga, ei suutnud teiste kogemused võitu saada uudishimust.
Broneerisime punase kabrioleti Volkswagen EOS.
Tagantjärgi võib seda otsust ainult palavalt tervitada.
Paraku oli keegi meist juba ette jõudnud ning järgmiseks päevaks seda konkreetset autot enam reserveerida ei saanud.
Aga saime broneerida alates esmaspäevast, s.o. 07. juulist, kaheks päevaks.
Senikauaks anti meile asenduseks soodushinnaga rollerid (mida Kairit hakkas kohe rolludeks kutsuma).
Tagantjärele oli minu jaoks rollerisõit reisi kõige vahvam atraktsioon üldse.
Tarkusetera!
Kui rollerit soovitakse kasutada kahekesi (ning kelle kaal on pehmelt öeldes ikka pisut üle keskmise), siis tuleks vaadata rollerit kubatuuriga minimaalselt 120 cm3.
Meie rentisime teadmatusest 80 cm3 isendi (mille juhtimiseks peaks seaduse järgi ka omama juba A-kategooria, s.o. mootorratturi lube).
Aga need jäid vähegi järsemal tõusul ikka lootusetult hätta.
NB! Laenutuses lube ei küsita, vähemalt mitte selle eesmärgiga, et kontrollida juhi lubatud sõidukategooriat.
