2014.07.04. Rhodos. Päev 2.
Öösel sai konditsioneer sisse lülitatud, temperatuuriks andsin 24*C ette, aga mingil hetkel leidis Mari, et see on ikka liiga jahe ning lülitas aparaadi välja.
See tähendas higist ärkamist.
Seetõttu tundus naaberhotelli basseini äraproovimine eriti ahvatlev.
Kuna siis polnud meil veel teada, milline on naaberhotelli (Elarin) suhtumine suplevatesse naabritesse, siis planeerisime seal ka süüa.
Mina proovisin inglise hommikueinet (taldrik, millel olid munad, oad, peekon ja röstsai – kokku 6€), kõrvale loomulikult Mythost (veel 2…3€).
Mari sõi vist paar rõstsaia munade ja juustuga.
Ning sai ka väga head kohvi (espresso), vaatamata sellele et igas foorumis hoiatati, et on muuga Rhodosel kuidas on, aga kohvi küll kusagil juua ei kõlba.
Peale hommikusööki sulistasime basseinis.
Korraks on väga mõnus, aga paraku selle jaheda vee efekt lõppeb täpselt 30 sekundit peale basseinist väljumist.
Järgnes igahommikune rituaal : kõik need kehaosad, mis jäid riiete alt välja, tuli katta 30-faktorilise päikekreemiga.
Sellele järgnes teine rituaal – hotelli lobby’s sai hetkeks Facebook’i sisse logitud ning kontrollitud, mida sõbrad on kommenteerinud eelmise päeva piltide kohta.
Eelmisel õhtul olime üheskoos kokku leppinud , et läheme hommikul Aurinko korraldatud tasuta transfeeriga Rhodose linna, Aurinko infotunnile.
Lubatud ajal oli buss kohal.
Kuigi eestlaslik ujedus tõukas meid esmalt bussi tahaotsa, saime õnneks enne järgmise hotellirahva pealetulekut aru, et bussi esireas on kordades parem väljavaade ning et giidiga lobisemine võib olla vahva.
Rõõmsameelne giid Inga jagas meelsasti infot kohalike tavade ja kommete kohta.
Oli tuuline ilm.
Infotund oli korraldatud ühes kenas, aga väga kallis kohvikus nimega “Therme”.
Mis sa palavaga ikka muud oskad tahta kui ühte Mythost. Aga selles kohvikus maksis see lausa 4,5€ pudel (enam kallimat õlut mul Rhodosel osta ei õnnestunud).
Mari pisike pudel vett (0,33l) maksis ka vist 3€.
Õnneks me taipasime seal mitte süüa tellida (kuigi Ragnar oleks seda muidugi teinud 🙂).
Samas mulle meenub, et selles kohvikus ja ühes kohas veel kusagil, toodi koos õllega lauda ka pisike alustassitäis miskit näksimist.
Antud juhul siis koorimata maapähkleid.
Ning kummalisel kombel arvel seda ei kajastatudki, kuigi me olime üsna kindlad, et see on järjekordne “kaval” nõks turiste lüpsta.
Infotund ise ei kujunenud meie jaoks kuigi inforikkaks – me lihtsalt ei kuulnud midagi.
Ühelt poolt seetõttu, et istusime jutustavast giidist liiga kaugel (lähemad lauad olid juba enne meie saabumist hõivatud).
Teiselt poolt olid Randol & Kairitil eriarvamused selle suhtes, kuidas peaks koduseid asju õigesti ajama.
Õnneks see dilemma leidis peale tunniajast põrnitsemist õnneliku lahenduse ning liikusime edasi tutvuma Rhodose vanalinnaga.
Vanalinnas sai selgeks, kui oluline on sellises kliimas kosutav tuul.
Müüride vahel õhk seisis ning ainus tunne, mis valdas, oli ebamugavus tagumiste põskede vahele valguvast ühtlasest higinirest.
Vanalinn oli paksult täis mingeid kolamüüjaid.
Tarbetu kola, nii nagu seda pakutakse turistidele igas maailma nurgas.
Mari oli pähe võtnud, et tal on vaja uut kotti (mis sest, et 2 päeva enne reisi ta just ostis ühe) ning seetõttu pandi minule kohustus kõiki kotte, millele Mari näpp viitas, kommenteerida. Õnneks olid tema kauplusevisiidid vastuvõetava intervalliga.
Samuti tihenes vanalinnas kõikvõimalike söögikohtade sisseviskajate kontsentratsioon.
Neil oli mõeldud välja uus strateegia.
Esmalt pöörduti potentsiaalse kliendi poole küsimusega “Where are you from?”.
Ebaviisakas oleks ju mitte vastata.
Avasin muheledes vastuseks juba suu, aga paraku ootamata isegi esitatud küsimusele vastust, järgnes kohe pikk tiraad sellest, kui head ja maitsvad on just tema söögiasutuse road ja kui jahedad on seal joogid.
Jookide jaheduse kohapealt tuleb küll Rhodose kaupmeeste ees müts maha võtta.
Kus iganes seda tellida, said alati härmas pudeli koos härmas klaasiga.
Ja 50*C kraadise päikesekuumuse käes on see ikka väga kõva sõna.
Aga ei suutnud meid ükski sisseviskaja ära rääkida, pigem tekkis vastupidine efekt.
Linnus ja müürid väga põrutavat muljet ei jätnud – ilmselt ka seepärast, et ajaloolist tausta me ei teadnud ning see ei kõnetanud meid kuidagi.
Üks väga lahe motiiv läbib aga kogu saart, eriti just vanalinna.
Need on pisikestest valgetest ja mustadest kivikestest laotud tänavasillutise mustrid.
Neid kohtab ikka ja jälle – nii külatänavatel kui ka näiteks Symi saarel.
Peale vanalinnaga tutvumist kõndisime edasi sadamasse.
Külastasime Mandraki sadama muulil ka seda kohta, kus kunagi oli kõrgunud päikesejumala Heliose 30m kõrgune kuju, mida antiikajal peeti üheks kaheksast maailmaimest – Rhodose koloss. Hetkel tähistavad kolossi jalgade asukohti Rhodose linna sümbolid – hirved.
Liikudes edasi mööda sadamakaisid jäid silma kummalise kujuga paadid, mis laisalt lainetel loksusid. Paadi küljelt võis lugeda, et tegemist on klaaspõhjaga alustega.
Selgus, et need ei maksnudki väga palju – 10€ per kärss ning kuna rohkem soovijaid hetkel polnud, siis saimegi pooletunnise kruiisi neljale.
Kuna tundus, et klientidega väga priisata pole, õhutas Kairit mind kauplema ning saimegi massostu puhul veel kauba peale kaks piletit kohalikule linnatuuri bussile (hop-on/hop-off) – à 9€ tk.
Olgem ausad – ega sellest nn. klaaspõhjast suuremat asja polnud – vesi oli küll kristallselge, aga see klaaspõhi (pleksiklaas) polnud kõige läbipaistvam.
Aga see joovastav tunne, mis meid valdas merele sõites, oli selline, justkui oleks me ise värskelt reederiteks saanud.
Meil õnnestus suures eufoorias ka üks õllepurk paadi ainsasse riiulisse/panipaika ümber ajada, aga kapten vaatas ohates kõrvale ning ei lasknud ennast sellest häirida.
Tagasi kuival maal olles jalutasime rannapromenaadil edasi.
Järjest randus mitmetekilisi laevu, kes kõik pakkusid reisi Symi saarele. Kuna meie plaanides oli niikuinii antud saare külastus planeeritud, siis hakkasime uurima hinnapoliitikat.
Ka Aurinko pakkus oma reisikavas Symi saare külastust. Koos transfeeriga hotellist sadamasse ja tagasi. Hinnaga 48€/inimene.
Trip.ee-st oli võimalik lugeda, et kellegil oli olnud võimalus soetada edasi-tagasi piletid lausa 18€ eest. Eeldasin, et see ost oli tehtud väheaktiivsel turismihooajal.
Meie sattusime ühe Soome proua otsa, kes oli juba mitukümmend aastat Rhodosel elanud ning nüüd elatuski ilmselt laevakupeldamisest. Tema pakkus tõepoolest “halpa hinta” ning lõppkokkuvõttes saime 60€ eest 4 piletit Symile ja tagasi. Ning veel lisatingimusega, et kui me järgmisel päeval miskipärast ei peaks laevale jõudma, siis kehtivad piletid ka ülejärgmisel päeval.
Laevaks “Nikolaos X”.
Kuna meil polnud mõtet sõiduki renti poolitada, siis oligi ainuke loogiline otsus kõik jalgsimatkad eelnevalt ära teha. Otsustasime Rhodose-reisi kolmanda päeva Symil veeta.
Siit jätkub reisikiri pisut kaugemas perspektiivis.
Vahepealne aeg on lasknud detailid unustada. Meenutused jätkuvad peamiselt piltidega ning neilt meenuvate emotsioonidega.
Päev jätkus Rhodose linna tudeerimisega.
Kiviklibune rand oli rahvast pungil täis ning teismelised noormehed demonstreerisid oma vettekukkumise talenti.
Meil tuli ära kasutada linnatuuri bussipiletid.
Bussid oli analoogsed nende punaste, kahekordsete, lahtise katusega “hop-on hop-off” aparaatidega, mis meil Tallinnaski ringi vuravad.
Oli see nüüd Kreeka õhk või vesi, aga igatahes vere võttis möllama.
Tagasi Falirakisse sõitsime ühistranspordiga.
Minu mäletamist mööda maksis see vaid paar eurot per kärss.
Õhtu veeres omas rütmis – kohvikus > telefoni, Mythose ja teiste kallite keskel.
