Rando viskab meid autoga Tallinna lennujaama.
Aitähh Sulle!
Siin on ilus ja vaikne.
Lihtne turvakontroll.
Seekord mingeid suveniirpudeleid kaasa ei saanud võtta, sest reisime vaid käsipagasiga.
Meie 7 päeva enne lendu tehtud tasuta check-in’is saadud istekohad on lennuki täiesti viimases, 33.-s reas.
Samas on mõlema istmerea eelviimased read vabad.
Alguses pelgasin, et mingi turvaetikett keelab lennukis istekohti vahetamast, aga kui stjuuardess pakub kõrvalreas istuvale noorpaarile rõõmsalt kohavahetust, siis liigun ka ise rea võrra ettepoole, akna alla istuma.
Mari eelistab istuda aknast võimalikult kaugele ning tellib kurva moega endale prosecco’t.
Peale pisikese pudeli manustamist läheb ka temal tuju rõõmsamaks ja viivuks tekib isegi uljus istuda minu kõrvale.
Nii lennukile peale kui maha saame tagaukse kaudu.
Londonis viib terminali täisautomaatne rong (ilma piilupart Donaldita).
Rõõmsameelne naishääl loeb vahetpidamata reegleid ning eksimine on tehtud väga raskeks.
Kuna teada oli, et hotelli jõuame alles hilisõhtul, otsustasime Londoni lennujaamas võtta pisikese eine.
Valisime Burger King’i.
Topelt Triple Whopper eine läks maksma 24€ (18£).
Triple Whopper
Uuele lennule minekuks tuli taaskord läbida turvakontroll.
Järjekorras tuli oodata julge pool tunnikest, enne kui sai jõutud turvatöötajani.
Seekord katsuti mind pealaest jalatallani läbi.
Ka jalanõud tuli jalast ära võtta.
Turvatöötaja selgitas viisakalt, et tegemist pole mingi isikliku vaenuga minu isiku vastu vaid lihtsalt pistelise kontrolli valikuga.
Ka erinevate kehaosade läbikompamisel küsis ta eelnevalt luba, kas minu katsumine antud kohast on ikka OK?
Igaks juhuks ei hakanud testima, mis oleks saanud siis, kui ma oleks öelnud ei…
Või hoopis palunud korrata 🙂
Päeva selfie Londoni Stanstedi lennujaamas
Järgmise lennuni jäi aega 120 min.
Siin lõi välja mingi veider organiseeritus.
Ma ei saa aru, miks kutsutakse inimesed lennujaama vähemalt 2 tundi enne lennuki väljumist kui lennuki väljumise värava number teatatakse alles 35 minutit enne väljalendu?
Enne värava avaldamist ei oska ju keegi kuhugi minna.
Aga lennujaam on üüratu.
Kirjade järgi lõpetatakse inimeste lennukisse lubamine 20 minutit enne väljalendu.
Seega nende ajavahemike vahele jääva 15.-e minuti jooksul pidi jõudma lennukitäis rahvast rongiga väravani ning lennukisse.
Loomulikult selliselt boarding ei toiminud ning reaalselt tuli viimane vennike lennukile u. 2 min. enne väljalendu.
Lend üle Püreneede
Maandusime Palermos pimedas, pisut peale kella üheksat.
Esimese asjana lennukist väljudes tunnetasin sooja, lõhnadest tiinet lõunamaa õhku.
Kuigi ma endale tundusin pikkade pükste, kampsuni ning koorikjopega üsna tobedana, olid ka paljud kohalikud sarnaselt riides.
Nägin isegi väga karvaste kraedega talvemantleid.
Nende jaoks on õhtune 20*C veel jahe kevadilm.
Selle jaoks, et jõuda autorendini, tuli oodata lennujaama ees eraldi bussi.
Aeg-ajalt käisid üsna libeda välimusega noored mehed järjekorras seisjatele pakkumas, et nad võivad meid ka taksoga ära viia.
Aga selle õnge ei läinud isegi meie.
Lõpuks tuli oodatud buss.
See peatus teepeal veel kusagil, aga ega keegi ei vaevunud selgitama, mis peatusega on tegemist või on ehk erinevad autorendifirmad erinevates kohtades.
Õnneks siiski mitte – kõik olid ühes hoones ja platsil.
Avis’el ja Budget’il on ühine putka ning meie olime seal ainsad kliendid.
Minu hirm selle ees, et Budget’ist saadud kinnitus autorendi tingimuste kohta on ebapiisav, sai kinnituse.
Loomulikult puudus Palermo autorendis igasugune info meie “meelerahu” paketi kohta.
Ma olin tige nagu herilane ning ütlesin otse välja, mida ma arvan kogu sellest nende autorendisüsteemist.
Ma saan, aru, et see polnud konkreetse vennikese süü, kes istus seal putkas, aga veel vähem oli see minu süü, kes ma olin sellel teemal pidanud pika kirjavahetuse, hankinud mingi eraldi dokumendi ja teinud kõik, et ennetada sellist olukorda.
Asjatu.
Ikkagi tuli eraldi maksta veel kogu kindlustuse eest.
Kontraht
Peugeot 308
Kui algne pakett maksis 260€, siis sama palju tuli veel kindlustuse eest juurde maksta.
Nii palju oli sellest minu “erutusest” kasu, et vennike endis meile algselt pakutud Fiat Panda või Ford Fiesta asemel 2300 km. läbisõiduga, kuu aega vana Peugeot 308 (diisel).
Budget sõidukirendi kokkuvõte.
Auto oli uus ja masinaga mingeid tõrkeid ei esinenud.
Meeldis ka see, et autol puudusid rendifirma kleebised ja tunnused – väljanägemiselt oli tegemist nagu eraautoga.
Hinnad.
06.mai … 14.mai autorent = 260 €
Lisaks superkindlustus 260 € (mis tagas 0€ omavastutuse), millest peale korduvaid kirju tagastati lõpuks 200€, sest tsiteerdes Budgeti esindajat : “ülejäänud lisateenused olevat me ise eraldi juurde tellinud”. Mis on loomulikult puhas vale, aga selle 60€ pärast kohtusse minna on ka nagu tobe.
Kütusekulu = 100 € (läbisõit u. 1100 km).
Kokkuvõtteks Budget’ist.
Kohutav peavalu Budget’i Eesti esindusega suhtlemisel.
Minu krediitkaardilt võeti raha maha alles nädal peale reisi lõppu.
Seega vähemalt 2 nädalat pärast seda, kui oli tuvastatud, et nende broneerimissüsteemis on totaalne error.
Selle asemel, et klient rahule jätta ja sama firma eri osakondade vahel need ebakõlad, arusaamatused ning arved ise ära klaarida, lähtutakse selles firmas põhimõttest, et klienti on lihtsam kottida.
Kõigepealt tuli minu kaardilt raha ära võtta. Siis tuli paar nädalat oodata, kuni Palermo osakond saadab Tallinna osakonnale meie autorendi arve.
Seejärel tuli mul veel vähemalt kolm korda kirjutada ja üle küsida, kuidas selle protsessi menetlemine edeneb.
Lõpuks tuli seda rahanatukese tagasikannet oodata enam kui kuu.
Aga sellega veel autorendi üleandmisprotsess ei lõppenud.
Loomulikult asus auto kusagil pimedal platsil. Ajasin auto kõige valgema laternaposti alla.
Selgus, et uuel autol olid juba ka mõlgid peal. Vähemalt 4 tk.
Lisaks polnud ka paak täis (kuigi hiljem selgus, et antud autol näitabki näidik täis paaki mõni millimeeter allpool F joonest).
Tagasi rendiputkasse.
Seal hurjutas Budget’i vennikest parajasti üks inglise proua, kes polnud rahul nii pooltühja paagi kui ka lasteistme mittesobivusega.
Lõpuks ta lihtsalt katkestas rendilepingu ja nõudis raha tagasi.
Minu uusi probleeme kuuldes tegi ta ohates mingeid märkmeid rendilepingusse ning tõmbas auto skeemil ringid ümber nendele kohtadele, kus ma näitasin mõlgid olevat.
Kahju hakkas temast.
Aga see pole ju minu süü, et nende süsteem kõik nii ligadi-logadi on.
Kuna kogu see autorendi jant oli tuju ära rikkunud, siis suure osa minu pahameelest pidi Mari enda kanda võtma.
Vabandust.
Loomulikult ei tundunud ma esmalt antud auto hingeelu.
Vaatasin küll, et esituled on kuidagi maru hämarad, aga kuna kiirtee ääred olid valgustatud, siis suuremat probleemi see esialgu endast ei kujutanud (alles järgmisel hommikul leidsin ülesse ka miskit automaatse tuledelülituse).
Navigatsioonisüsteem ei võimaldanud sisse trükkida esimese ööbimiskoha aadressi.
Õnneks vähemalt tänava leidis üles.
Ma ei tea, kui vana see kaarditarkvara sellel autol sisse oli installeeritud, aga navimutt oli tihti kuidagi pool-ogar ning juhatas mitmel korral täiesti valesti.
Püsikiirusehoidja loogika ajas ahastusse ja seda esimesel õhtul tööle ei saanudki.
Töristasin 80.-se sõidukiirusega kiirteel, kus oli lubatud sõita 130 km/h.
Manuaalkasti kasutus õnneks polnud veel lihasmälust kadunud.
Kogemata jõudsime ilma otsimata äkitselt ööbimiskohta.
Hotell La Batia on väga ilus.
Tagantjärele võin öelda, et see oli kõigist meie Sitsiilia hotellidest kõige ilusam.
Ta arvas meid jõudvat palju hiljem, kuigi ma olin talle mõned päevad tagasi teatanud enam-vähem täpse saabumisaja.
Ta oli teadlik ka Eesti asukohast ja riigikorra staatusest, ent teadis rääkida oma mitmete klientide arvamusese põhjal, et varem (NL ajal) olevat meil olnud ikka palju parem.
Selgitasin talle, et nii võib arvata ainult mitte-eesti rahvusest vanem inimene.
Aga õnneks me ei hakanud poliitikat pikemalt lahkama.
Uurisin, kus võiks antud kellaajal (u. 23) veel süüa saada?
Ta palus meid oodata ning käis hotelli restoranis uurimas, kas neil oleks veel midagi pakkuda.
Nagu me ka hiljem täheldasime, on hämmastaval kombel Sitsiilias enamik restorane selleks ajaks juba kinni.
Härra naases restoranist sõnumiga, et sooja toitu küll enam pakkuda pole, aga midagi ehk ikka leiab.
Sõime mõlemad mingeid mereandidega salateid.
Minule kaheksajalad väga maitsevad.
Mina võtsin klaasi majaveini ning Mari pudeli vett, mis hinna poolest tegid sama välja.
Koguarve ~30€.
Ning seejärel tuttu.
[wpgmza id=”1″]
