Kell 7.00 algas varahommikune tennisematš.
Päris mõnus oli üle pika aja jälle reketiga kollaseid palle taga ajada.
Ilm oli taaskord päikseline ning ilmataat hoidis seda sisuliselt kogu reisi vältel.
à 20 plönnise lisatasu eest saime väga hea hommikusöögi koos pannkookidega.
Mingil hetkel näitasid autode navid erinevaid teid jõudmaks Malborki kindlusesse.
Touareg näitas 10 km lühemat teed.
Kartsin, et see võib sisaldada jälle sillutamata teid ning otsustasime lahku minna ning testida, kes jõuab enne pärale.
Selgus, et Kadjar’i navi näitas siiski kiiremat teekonda.
Malborki loss oli võimas.
Euroopa suurim tellistest loss
Renoveerimistööd olid lõppenud eelmisel, s.o. 2016 aastal.
Kuigi seal oli ka kohalikke vanemaid daame, kes pakkusid giiditeenust, oli parim lahendus ikkagi audiogiid.
Võimalik oli valida erinevate keelte vahel. Lisaks tundis seade täpselt ära, millises hoones või ruumis külastaja täpselt asub ning vestis lossi lugusid vastavalt sellele. Koos audioefektidega.
Loss on meeletult suur ning kolme-nelja tunni jooksul, mis me seal viibisime, jõudsime läbi joosta ehk 3/4, aga süvenenud tuur võtaks aega päevi.
Ajastu meeleolu tekitas mandoliini mängiv lossipreili
Lossist väljudes kasutasime võimalust teha elektriautoga tiir lossi ümbruses. Kuigi keegi seda sõnades ei väljendanud, kahtlustan, et meie sõidu ajendiks polnud mitte jätkuv huvi lossi vastu vaid pigem soov aidata pisukese puudega noormeest, kes seda elektriautot juhtis.
Ja siis taaskord McDonalds’isse sööma 🙂
Kuigi suur osa reisiseltskonnast suhtus antud söögikohtadesse teatava üleoleku või kerge reservatsiooniga (v.a. Lisette ja Mari), käisime seal korduvalt ja rõõmuga. Sellel oli mitu head põhjust : pakutavad toidud olid maitsvad ja odavad ning mis eriti meeldiv – toite annab tellida eraldiseisvast, erinevates keeltes kasutatavalt ekraanilt, kus on täielik ülevaade pakutavast ning aega tellimisega tegeleda.
Samal ajal helistas Justina (naisterahvas, kes esindas meie järgneva ööbimiskoha omanikku).
Ma mõistan, et rentija jaoks on oluline teada, millal klient saabub, et oma tegemisi sättida ja õigel ajal platsis olla, aga meie jaoks oli täpse kohalejõudmise aja väljanuputamine kogu reisi vältel nende ööbimiskohtade juures üks suuremaid probleeme.
Plaani kohaselt pidime samal päeval läbi hüppama veel Gdanski lähedasest outlettide linnakust.
Jõudsimegi sinna – aga vaid pool tundi enne sulgemist.
Seega taaskord ajahädas.
Teekonnal suutsime leida ka ühe tasulise kiirtee. Sissesõidul kiirteele surus Rando, kõigi kohalike teeliste üllatuseks, tõkkepuu ees olevasse automaati oma krediitkaardi avasse, kust väljutatakse kiirtee pileteid. Kuigi kaardi tagasisaamine nõudis pisut tangidega pusimist, ei jäänud osav autojuht ometi hätta. Kümnekonna kilomeetri pärast, püüdis sama härra esitada kiirteelt väljudes kontrolörile järjekindlalt Malborki parkimispiletit. Siis pakkus raha. Lõpuks tuli aga ikkagi üles otsida eelnevast automaadist saadud pilet, mis kukkus paraku esitamisel käest ning liugles auto alla. Oh, ei ole kerge olla autojuht…
Ööbimiskoht asus mingis uusarenduses – Apartmanet Natura
Jõudsime kohale poole kümne paiku õhtul, pool tundi enne kokkulepitud aega. Autot parkida polnud kusagile – territooriumile sõit oli piiratud väravate ja tõkkepuudega. Eraldi viha tekitas veel mingi kohalik jorss, kes püüdis meie autole külje pealt sisse sõita, kuna blokeerisime kogemata tema teed, sest autoga olla polnud kusagil.
Kokkulepitud ajal tuli Justine. Selgus, et tasuta parkimine oligi vaid tühermaal. Lisatasu eest (25 plönni öö) oli võimalik leida ühele autole parkimiskoht maja-aluses parklas ning erilise vastutulekuna võimaldati teisel autol parkida väravate taha väliparklasse.
Korter oli uus – Booking’u põhjal alustati antud korteri rentimisega alles käesoleva aasta juunis. Korter oli koristamata, vaatamata sellele, et meie käest võeti lisaks rendile ka eraldi raha lõpukoristuse eest (60 plönni). Ehituse kvaliteet polnud just kiita – nt. vannitoa ukselengid kukkusid kaela. Läksin esimese asjana dušši alla – peale pesemist duššikabiinist väljudes valgus kogu vesi ühtlaselt üle vannitoa laiali – ainus trapp oli umbes. Reklaamitud 6.-e magamiskohaga korter tähendas reaalsuses ühte tuba kaheinimese voodiga, teist tuba väga lühikese üheinimese voodiga ning elutuba 1,5 inimese lahtikäiva voodiga. Kõik toad olid miniatuursed. Meie Mariga saime tänu lahketele reisikaaslastele omale kaheinimese voodiga toa. Peale voodi ei mahtunud sinna tuppa enam isegi kaasavõetud kotid sisse.
“Ruumikas” magamistuba
Keskmise, üheinimese voodiga toa, sai Lisette, sest kui selles voodis oleks pidanud magama täiskasvanud inimene, oleksid tema jalad pidanud ruumipuuduse tõttu jääma paraku koridori. Rando ja Kairit leppisid elutoa kitsukese lahtikäiva voodiga. Lisaks kõigile muudele hädadele olid ka voodiriided mõeldud mingitele mini-inimestele. Mõlemad paarid pidid leppima kahepeale ühe kitsa tekiga. Randot ja Kairitit häiris magamisel veel elutuppa paigutatud valgutusega akvaarium, mille kuma tuli magamise ajaks riietega kinni katta.
Elutuba ja köök
Noh, oli ka positiivseid asju. Näiteks elutoast viiv väliterrass koos murulapiga.
Väliterrass koos murulapiga