Category: Poola 2017

Poola 2017. Esimene päev. Kolmapäev.

Posted Taavi On 2. august 2017

Ametlik start oli kell 8.00
Aga kodutänavast välja saime siiski veerandtunnise hilinemisega.
Esimene peatus oli tehniliselt võttes ikka veel Tallinnas – Pääsküla Circle K-s, kus sõime hommikust. Otsustasime nimelt, et ei jäta kodusesse külmkappi midagi roiskuma ja seetõttu sõime selle eelneval õhtul tilgatumaks.
Kuna Rando oli merereisilt laekunud alles eelmise päeva õhtul, siis olin üsna kindel, et ka nemad ei stardi õigeaegselt.
Nii oligi, aga sellegipoolest jõudsid nad Pärnusse enne meid.
Pärnu Circle K-s kohtusime ning tegime kinnituseks veel ühed kohvid/kakaod.

Peale Pärnut ja enne Lätit

Edasine teekond Leetu, Palanga asulasse, kulges viperusteta.
Avastasin pisukeseks üllatuseks, et kui Tallinna vahel sõites on keskmine kütusekulu ~8l/10 km kohta, siis maanteel, rattad katusel sõites, oli kütusekulu ~8,5…9,0l/100 km kohta (rääkimata hilisemast kiirteest, kus kiirusel 130 km/h tõusis bensiinikulu ~13l/100 km).
Kogu Palanga kesklinn on tasuline parkimisala.
Kuna meil olid rattad, siis polnud põhjust parkimise eest tasuda.
Aga valitud parkimiskoht jäi ikkagi kuidagi väga lubatu piiripeale.

Palanga peatänav oli üsna sarnane sellele vaatepildile, mis avanes juba paar aastat tagasi.
Erandiks olid ehk mitmesugused uudsed liikurvahendid, enamasti elektrilised.

Üks uutest ja kentsakatest liikurvahenditest Palanga peatänaval.

Aga ka loomsemat päritolu.

Elevant Palanga peatänaval, kõrvuti papagoide ja muude (inim)loomadega

Peatänavale järgnes kohustuslik muulikülastus.
Nii peatänaval kui ka muulil kuulis palju eesti keelt ning kohtas kummalisi eestlasi.

Loomulikult ei möödunud ühtegi päeva ilma selfie’deta.

Tagasi strip’ile jõudes palusin kohalikku tädi meist päevakohast pilti tegema.

Otsisime peatänaval söögikoha, mis oleks päikese käes ning mille lähedusse oleks võimalik rattad jätta.
Koha leidsime.
Aga söök, mis seal pakuti, oli täiesti kohutav. Ilma naljata. Ma pole söögi osas peps, aga pakkuda restorani nime all 3 päeva vanuseid, mikrolaineahjus kergelt soojendatud, ilma maitseta roogasid, oli ka minu jaoks liig. Ning pakutav õlu oli mingi hägune vedelik. Paraku söögikoha nime ei mäleta.
Peale kohutavat restoranielamust mõtlesime suus olevat maitset parandada hõrgutava lõhnaga vahvlitega, mida pakuti tänavaäärsetes putkades.
Isegi šokolaadi kastetuna ning kookoshelvestega kaetuna maitses pulgavahvel pisut hallitusmaitselise kotletina.
Tõesti – viimane koht kus einestada.

Ööbimiskoht Žemsodis’es (50 km Palanga’st) oli ilus, maalähedane puhkemaja.
Koos napi jutu, aga toreda võõrustajaga, kes lubas lahkelt tasuta kasutada tiigi ääres olevaid SUP’e (aerusurfi lauda).

Testisin. SUP oligi täpselt selline, nagu kaldalt vaadates tundus. Pisut ebakindel jalgealune koos tüütu aerutamisega.
Aga olin kogemuse võrra jälle rikkam.

Poola 2017. Teine päev. Neljapäev.

Posted Taavi On 3. august 2017

Žemsodis’e perenaine ei osanud ühtegi keelt peale emakeele, aga sellevõrra lahkem ning naeratavam oli tema pakutav teenindus.
Hommikusöök oli maitsev ja toitev (kuigi kohalik vorstike oli harjumatu maitsega).
Olin tänulik, et hommikusöök ei sisaldanud tsepeliine.

Öö otsa auto katusel seisnud rattad olid ilusti alles.
Arvestades, et eelmisel õhtul oli Rando auto navi juhtinud meid kohale üle kruusatee, tegin ettepaneku lähtuda meie auto navimuti suunistest, kellele oli antud karm käsk pindamata teid mitte arvestada.
Tänaseks arvestatud kilometraaž polnud suur, aga suvele kohaselt olid nii Leedu- kui Poolamaal ulatuslikud teetööd.
Hilisel pärastlõunal jõudsime majutuskoha läheduses paiknevasse Mrongoville’i vesterni külla.

Vaade Mrongoville’i peaväljakule

Pileti eest küsiti 18 plönni, mille eest saime juurdepääsu ka territooriumil asuvale saloonile.
Erinevalt eelmise päeva Palanga söögikohast olid siin nii õlu kui toit maitsvad. Eriti head olid pannkoogid!

Vahva teemapark pakkus üht-teist kõigile : mina kõmmutasin lasketiirus, Rando taltsutas härga, Lisette’t võlusid hobused ja muud loomad, naised klõpsutasid pilte ning nautisid dekoratsioone ning ilma.

Skvoo

Peale vesterniküla sulgemist suundusime ööbimiskohta – Zagroda Cztery Wiatry (tõlkes : Nelja Tuule Farm).

Nelja Tuule Farm

Meid võttis vastu väga meeldiv härra, kes tutvustas ennast nimega George (mis pärast osutus siiski Jurek’iks).
Väga ilusti hooldatud elamises olid kõikvõimalikud sportimisvõimalused : väga korraliku (plastik/kummi)kattega tenniseväljak, eraldi lauatennise ruum, piljardisaal ja 2 välibasseini.

Lisaks olid neil ka mitmed huvitavad koduloomad : 2 poni, oinas Casper ning isegi üks metsajänes, kes jälgis pere toimetamisi distantsilt, aga siiski järjepidevalt. Rääkimata paarist armsast kassist.
Peremees oli nii lahke ja kutsus meid grillinurka oma perega koos õhtust sööma.

Peremees grillib vorsti ja saia, taamal bassein ja tenniseväljak

Õhtu äärmiselt lahkete ja jutukate võõrustajatega möödus liiga kiiresti.
Hiljem võtsime mõõtu lauatennises ja piljardis.
Ning enne magamaminekut mulistasime basseinis.
Tagantjärgi võib öelda, et tegemist oli hinna poolest kõige soodsama, aga meelelahutuse poolest kõige vahvama ööbimiskohaga reisil.

Poola 2017. Kolmas päev. Reede.

Posted Taavi On 4. august 2017

Kell 7.00 algas varahommikune tennisematš.
Päris mõnus oli üle pika aja jälle reketiga kollaseid palle taga ajada.
Ilm oli taaskord päikseline ning ilmataat hoidis seda sisuliselt kogu reisi vältel.
à 20 plönnise lisatasu eest saime väga hea hommikusöögi koos pannkookidega.

Mingil hetkel näitasid autode navid erinevaid teid jõudmaks Malborki kindlusesse.
Touareg näitas 10 km lühemat teed.
Kartsin, et see võib sisaldada jälle sillutamata teid ning otsustasime lahku minna ning testida, kes jõuab enne pärale.
Selgus, et Kadjar’i navi näitas siiski kiiremat teekonda.

Malborki loss oli võimas.

Euroopa suurim tellistest loss

Renoveerimistööd olid lõppenud eelmisel, s.o. 2016 aastal.
Kuigi seal oli ka kohalikke vanemaid daame, kes pakkusid giiditeenust, oli parim lahendus ikkagi audiogiid.
Võimalik oli valida erinevate keelte vahel. Lisaks tundis seade täpselt ära, millises hoones või ruumis külastaja täpselt asub ning vestis lossi lugusid vastavalt sellele. Koos audioefektidega.
Loss on meeletult suur ning kolme-nelja tunni jooksul, mis me seal viibisime, jõudsime läbi joosta ehk 3/4, aga süvenenud tuur võtaks aega päevi.

Huvitava faktina sain näiteks teada, et samast lossist oli kunagi juhitud ka näiteks Eestimaad.

Ajastu meeleolu tekitas mandoliini mängiv lossipreili

Lossist väljudes kasutasime võimalust teha elektriautoga tiir lossi ümbruses. Kuigi keegi seda sõnades ei väljendanud, kahtlustan, et meie sõidu ajendiks polnud mitte jätkuv huvi lossi vastu vaid pigem soov aidata pisukese puudega noormeest, kes seda elektriautot juhtis.

Ja siis taaskord McDonalds’isse sööma 🙂
Kuigi suur osa reisiseltskonnast suhtus antud söögikohtadesse teatava üleoleku või kerge reservatsiooniga (v.a. Lisette ja Mari), käisime seal korduvalt ja rõõmuga. Sellel oli mitu head põhjust : pakutavad toidud olid maitsvad ja odavad ning mis eriti meeldiv – toite annab tellida eraldiseisvast, erinevates keeltes kasutatavalt ekraanilt, kus on täielik ülevaade pakutavast ning aega tellimisega tegeleda.

Samal ajal helistas Justina (naisterahvas, kes esindas meie järgneva ööbimiskoha omanikku).
Ma mõistan, et rentija jaoks on oluline teada, millal klient saabub, et oma tegemisi sättida ja õigel ajal platsis olla, aga meie jaoks oli täpse kohalejõudmise aja väljanuputamine kogu reisi vältel nende ööbimiskohtade juures üks suuremaid probleeme.
Plaani kohaselt pidime samal päeval läbi hüppama veel Gdanski lähedasest outlettide linnakust.
Jõudsimegi sinna – aga vaid pool tundi enne sulgemist.
Seega taaskord ajahädas.

Teekonnal suutsime leida ka ühe tasulise kiirtee. Sissesõidul kiirteele surus Rando, kõigi kohalike teeliste üllatuseks, tõkkepuu ees olevasse automaati oma krediitkaardi avasse, kust väljutatakse kiirtee pileteid. Kuigi kaardi tagasisaamine nõudis pisut tangidega pusimist, ei jäänud osav autojuht ometi hätta. Kümnekonna kilomeetri pärast, püüdis sama härra esitada kiirteelt väljudes kontrolörile järjekindlalt Malborki parkimispiletit. Siis pakkus raha. Lõpuks tuli aga ikkagi üles otsida eelnevast automaadist saadud pilet, mis kukkus paraku esitamisel käest ning liugles auto alla. Oh, ei ole kerge olla autojuht…

Ööbimiskoht asus mingis uusarenduses – Apartmanet Natura
Jõudsime kohale poole kümne paiku õhtul, pool tundi enne kokkulepitud aega. Autot parkida polnud kusagile – territooriumile sõit oli piiratud väravate ja tõkkepuudega. Eraldi viha tekitas veel mingi kohalik jorss, kes püüdis meie autole külje pealt sisse sõita, kuna blokeerisime kogemata tema teed, sest autoga olla polnud kusagil.
Kokkulepitud ajal tuli Justine. Selgus, et tasuta parkimine oligi vaid tühermaal. Lisatasu eest (25 plönni öö) oli võimalik leida ühele autole parkimiskoht maja-aluses parklas ning erilise vastutulekuna võimaldati teisel autol parkida väravate taha väliparklasse.
Korter oli uus – Booking’u põhjal alustati antud korteri rentimisega alles käesoleva aasta juunis. Korter oli koristamata, vaatamata sellele, et meie käest võeti lisaks rendile ka eraldi raha lõpukoristuse eest (60 plönni). Ehituse kvaliteet polnud just kiita – nt. vannitoa ukselengid kukkusid kaela. Läksin esimese asjana dušši alla – peale pesemist duššikabiinist väljudes valgus kogu vesi ühtlaselt üle vannitoa laiali – ainus trapp oli umbes. Reklaamitud 6.-e magamiskohaga korter tähendas reaalsuses ühte tuba kaheinimese voodiga, teist tuba väga lühikese üheinimese voodiga ning elutuba 1,5 inimese lahtikäiva voodiga. Kõik toad olid miniatuursed. Meie Mariga saime tänu lahketele reisikaaslastele omale kaheinimese voodiga toa. Peale voodi ei mahtunud sinna tuppa enam isegi kaasavõetud kotid sisse.

“Ruumikas” magamistuba

Keskmise, üheinimese voodiga toa, sai Lisette, sest kui selles voodis oleks pidanud magama täiskasvanud inimene, oleksid tema jalad pidanud ruumipuuduse tõttu jääma paraku koridori. Rando ja Kairit leppisid elutoa kitsukese lahtikäiva voodiga. Lisaks kõigile muudele hädadele olid ka voodiriided mõeldud mingitele mini-inimestele. Mõlemad paarid pidid leppima kahepeale ühe kitsa tekiga. Randot ja Kairitit häiris magamisel veel elutuppa paigutatud valgutusega akvaarium, mille kuma tuli magamise ajaks riietega kinni katta.

Elutuba ja köök

Noh, oli ka positiivseid asju. Näiteks elutoast viiv väliterrass koos murulapiga.

Väliterrass koos murulapiga

Poola 2017. Neljas päev. Laupäev.

Posted Taavi On 5. august 2017

Kätte oli jõudnud esimene tõsisem rattapäev.
Kaardi põhjal oli meie ööbimispaigast Gdynias Gdanski vanalinna keskmesse u. 22 km. Seega edasi-tagasi vähemalt 45 km, mis oli meie reisiseltskonna vähem-fanaatilistele rattasellidele pisut murettekitav. Algse plaani põhjal mõtlesime sõita autoga kuhugi rohkem keskele, aga kuna leidsin ühest asjalikust blogist kirjelduse antud linnadevahelise rongiliikluse toimivuse kohta, siis tundus selle järeleproovimine tagasiteel parema ideena. Seega läksime vaid ratastega.
Esimesed kilomeetrid kulgesid ainult allamäge – enam laiemat ja mõnusamat rattateed oli raske ette kujutada.
Enne rannikuni jõudmist möödusime koertevõistlusest, kus koerte ülesandeks oli läbida takistusriba ning lõpuks püüda hammastega kinni lendav taldrik. Koerte õhinal klähvimist oli kuulda veel kilomeetrite kaugusele.

Koertevõistlus Gdynias

Kuna Gdynia ööbimiskoht oli ilma hommikusöögita, siis oli meie esmane prioriteet leida kusagil mõnus kohake keha kinnitamiseks. Lõpuks leidsimegi õdusa kohviku väliste laudade/toolidega. Teadupärast on Poola söögikohad väga rahakotisõbralikud. Toit oli maitsev, aga kummalisel kombel polnud võimalik tellida hommikueinet, mis sisaldanuks korraga nii muna kui viinerit. Mari tellis siis munad ja mina viinerid ning jagasime toidu võrdselt pooleks.

Rannikul polnud lihtsalt üks rattatee vaid mitmed erinevad kergliiklusteed, nii jalakäiatele, ratturitele kui ka eraldi rada rulluisutajatele. Ning kõik need rajad olid tihedalt asustatud. Ühel hetkel sõitsime korraks rulluisutajate teele (sest jalgrattatee oli jalakäijaid täis), mille peale mingi kohalik papi rulluiskudel hakkas kõrvulukustavalt sisisema.
Sisuliselt on kolm linna – Gdansk, Sopot ja Gdynia – kokku kasvanud. Esimene suurem peatuskoht oli Sopotis. Sellesamas linnas, kus Anne Veski kunagi miskit lauluvõistluse võitis.

Sopoti Grand Hotel

Meid huvitas pigem siiski Euroopa pikim puitmuul, kuhu sissepääs oli tasuline ning rattaga üldse sisse ei lubatud.
Ketistasime rattad.
Sisenedes jäi kohe silma üks silmapaistev härrasmees oma leierkasti ning uhke papagoiga.
Meiega ühines teine härra, kellel oli ka väga silmapaistev limpsimisobjekt.

Muulil oli võimalik hullata piraadilaevas või siis tellida sõit mõnel kiirpaadil – üks kiirem kui teine. Sealt läks vist ka laev Hel’i poolsaarele, aga seda võimalust täpsemalt ei uurinud.

Sopoti puitmuulil

Edasi viis rattatee läbi industriaalset laadi linnaosa Gdanski vanalinna, mis on tõesti imeilus, aga meeletult ülerahvastatud. Kohati polnud ruumi ratast isegi käekõrval lükata.

Selleks, et vanalinnas paremini orienteeruda ning leida sobiv söögikoht, pidime leidma kõrgema vaatekoha. Selleks sobis vaataratas Amber Sky.

Peale kosutavat pizzat ja meeldivat leidu kõrvalasuvast alkoholipoest Lech “Ice-Mojito” näol, oligi aeg hakata ööbimiskoha poole kulgema.
Esmalt tuli leida raudteejaam, mis olevat kellegi subjektiivse arvamuse kohaselt üks Euroopa ilusaimaid.
Maps Me abil polnud selle ülesse leidmine õnneks kuigi keeruline. Oli küll ilus, aga kas nüüd kõige ilusam…

Gdanski rongijaam

Seisime rongijaamas piletijärjekorda, mis venis meeletult visalt.
Ja kuigi tundus üsna kahtlane, kas ühistranspordi piletijärjekord saab ikka sedavõrd aeglaselt venida, ei suutnud ma lähikonnast leida ka ühtegi piletiautomaati.
Lõpuks kassani jõudes selguski kurb tõsiasi, et meie oma pileteid sealt osta ei saa.
Meid juhatati rongijaamast väljaspool seisva putkani.
Saime piletid lõpuks ostetud ning tormasime, rattad kaenlas, ühele viiest perroonist. Rong oli juba ees. Aga enne, kui me hakkasime oma ratastega vagunisse trügima, tuli Maril meelde, et vastavalt blogist loetud õpetusele, tuleb piletid enne rongile minemist valideerida, kusagil kollases kastis. Võtsin piletid ning läksin validaatorit otsima. See asus perrooni suunduvas tunnelis. Paraku oli minu tagasijõudes rong juba jõudnud lahkuda.
Ootasime järgmist rongi. Perroonil seistes tekkis aga küsimus, et kuna perroonil on kaks identset külge, siis kummale poole meile vajalik rong peaks liikuma? Kairitil oli teooria, et Maps Me rakenduse kompassinool näitab sihtpunkti suunas. Leppisime selle teooriaga.
Rongisõit kulges probleemideta, aga Gdynia õiges peatuses väljudes hakkas vihma tibutama. Lisaks veel see lõputu tõus, mida mööda hommikul oli niivõrd mõnus allapoole veereda.
Seega päeva lõpp kujunes väsitavaks.

Poola 2017. Viies päev. Pühapäev.

Posted Taavi On 6. august 2017

Päev algas sarnaselt eelmise õhtuga – vihma tibutades ning tuuliselt.
Päevakava nägi ette Hel’i poolsaare ratastega külastuse.
Hommikut sõime teele jäänud McDonalds’is.
Olin blogidest eelnevalt lugenud, et antud poolsaar võib olla autodest umbes. Seetõttu planeerisime auto jätta poolsaare otsas asuvasse Lidl’i parklasse.
Paraku polnud keegi hoiatanud, et antud ummikud algavad juba tükk maad enne poolsaart.
Lõputus tiksumises oli vaid üks meeldiv moment – siis kui me seisime parajasti Burger Kingi ees, ulatati meile meeldiva naeratuse saatel üks tasuta jäätee (koos burgeriputka sooduskupongiga).
Lõpuks Lidl’i parklani ära tiksudes hakkas ummik hoopis lahenema.
Kuna endiselt tibutas, siis leidsime, et mõistlikum on sõita pigem poole poolsaare peale Jastarniasse ning sealt edasi ratastega poolsaare lõppu – Hel’isse.
Nii tegimegi.
Parkisime autod Jastarnias Biedronka toidupoe parklasse ning hakkasime ratastega edasi sõitma.

Päeva selfie

Terve see poolsaar on täis pikitud erinevaid surfi koole, -poode ja -laenutusi. Ilmselgelt on tegemist väga soodsate veespordi tingimustega.

Jastarnia sadam

Kui Google Maps’i kaudu nägin eelnevalt, et Hel’i poolsaart palistab perfektne rattatee, siis lõppes see paraku Jastarniaga ära. Aga õnneks metsatee moodi rattatee siiski jätkus.
Üldiselt polnud sellel u. 16 km metseteelõigul Jastarniast Hel’isse mitte midagi vaatamisväärset.
Kõige elevamaks sündmuseks antud teelõigul võib lugeda ehk seda, et Lisette sai paar mammu vahepeal metsa alt suhu korjata.
Hel võttis meid vastu soomustransportööriga.

Selle aja peale oli kõht juba tühjaks läinud.
Heli rannaäär oli täis pikitud ilusaid restorane. Valisime neist välja Mewa. Väga meeldiva teeninduse ja suurepärast inglise keelt kõnelev teenindaja leidis meile kohad merepoolsemas lauas.
Ühtlasi kammitses ta minu õhinat, kui soovisin kohe, peale eelroa ja põhiroa tellimist ka magustoidu ära tellida, andes mõista, et mul võib tekkida probleeme antud söögikoguste manustamisega.

Mewa eelroad

Söögid olid tõesti maitsvad.
Aga see oli ka üks väga vähestest kohtadest, kus polnud võimalik kaardiga tasuda.
Kõrvalasuvas Huawei promotelgis käis parasjagu miskit imelik võistlus, et kes suudab kõvemini röökida.
Peale lõunasööki kulgesime edasi mööda ilusat, liivast rannikut, kuhu oli ratturite jaoks tehtud mugav tee.

Peatselt oligi aeg pöörduda Hel’i rongijaama. et teha veel üks rongisõit – Jastarniasse tagasi.
Piletite ost läks seekord libedalt. Rong tuli jaama vähemalt pool tundi enne graafikujärgset väljumisaeaga, aga väljus 5…10 min. enne viidatud aega!
Seekord oli ratastega peale mahtuda palju keerulisem. Üsna vanaldase rongi vahekäigus oli juba ees üks ratastega paarike. Meie 5 ratast sisuliselt blokeerisid ülejäänud liikluse. Nagu leviva leha järgi võis aru saada, oli tualettruum täpselt meie külje all ning esimesed külastajad platsis vaevalt minut peale rongi väljumist. Ning see voorimine ei jäänudki järele.
Selgitasin välja, et meiega sama rattapinda jagav paarike pidi väljuma peale meid. Kuna kõikides eelnevates peatustes oli perroon nende poolel, oli põhjust arvata, et ka Jastarnias avanevad uksed samale poolele. Peale suuri manööverdamisi sai lõpuks sätitud rattad selliselt, et meil oleks võimalik teiselt poolt väljuda. Aga loomulikult oli seekord perroon teisel pool ning me pidime ratastega tagurpidi välja hüppama.
Meie viie ratta väljumine võttis omajagu aega. Hoolimata sellest, et meie ukse kõrval seisis ka vagunisaataja, kes ei andnud rongijuhile luba väljasõiduks, hakkas rong ühtäkki liikuma. Seni kannatlikult oodanud sisenevad reisijad hakkasid paaniliselt rongile hüppama. Vagunisaatja puhus oma vilet ja selle asemel, et uusi reisijaid peale tõmmata, hakkas neid hoopis välja tõukama. Õnneks Piilupart Donald ikka kuulis vilet ning peatus uuesti, aga kuidagi väga ohtlik ja süreaalne hetk oli korraks.
Ma ei kujuta ette, kui me oleks jäänud esialgse plaani juurde ning püüdnud ratastega siseneda Jastarnias! Ilmselt osad meist oleksidki jäänud uksevahelt välja kõlkuma…

Sel õhtul ootas meid öömaja Dworek Leba, millel sisseregistreerimise ajaks oli märgitud 15.00…16.00 ning hommikuseks väljaregistreerimiseks jäeti vaid pool tundi : 9.30…10.00
Kirjutasin neile eelnevalt ning palusin selgitusi, et mis saab siis, kui me ei jõua määratud ajaks vaid näiteks kella 19…20 vahel. Lisaks küsimused hommikuse väljaregistreerimise, söömise jms. kohta. Minu pikale päringule sain vastuseks mõnesõnalise vastuse : “kella 19 ja 20 vahel sobib”. Ühesõnaga keelebarjäär. Nad helistasid ning palusid teatada saabumisaeg ning ühtlasi ajasid asjad veelgi segasemaks, püüdes selgitada, et GPS’i pole mõtet kasutada, sest igal pool on teederemont ning tuleb sõita suure ringiga. Reaalselt jõudsime kohale kõige otsemat teed pidi, mis GPS näitas ning me ei näinud ühtegi teetööd.
Infoks veel, et ka Hel’i poolsaarelt ära sõites tuli passida julge tunnike ummikus…