Author: Taavi

Sitsiilia 2015. Esimene päev. Kolmapäev.

Posted Taavi On 6. mai 2015

Rando viskab meid autoga Tallinna lennujaama.
Aitähh Sulle!
Siin on ilus ja vaikne.
Lihtne turvakontroll.
Seekord mingeid suveniirpudeleid kaasa ei saanud võtta, sest reisime vaid käsipagasiga.

Meie 7 päeva enne lendu tehtud tasuta check-in’is saadud istekohad on lennuki täiesti viimases, 33.-s reas.
Samas on mõlema istmerea eelviimased read vabad.
Alguses pelgasin, et mingi turvaetikett keelab lennukis istekohti vahetamast, aga kui stjuuardess pakub kõrvalreas istuvale noorpaarile rõõmsalt kohavahetust, siis liigun ka ise rea võrra ettepoole, akna alla istuma.
Mari eelistab istuda aknast võimalikult kaugele ning tellib kurva moega endale prosecco’t.
Peale pisikese pudeli manustamist läheb ka temal tuju rõõmsamaks ja viivuks tekib isegi uljus istuda minu kõrvale.

Nii lennukile peale kui maha saame tagaukse kaudu.
Londonis viib terminali täisautomaatne rong (ilma piilupart Donaldita).
Rõõmsameelne naishääl loeb vahetpidamata reegleid ning eksimine on tehtud väga raskeks.
Kuna teada oli, et hotelli jõuame alles hilisõhtul, otsustasime Londoni lennujaamas võtta pisikese eine.
Valisime Burger King’i.
Topelt Triple Whopper eine läks maksma 24€ (18£).

Triple Whopper

Uuele lennule minekuks tuli taaskord läbida turvakontroll.
Järjekorras tuli oodata julge pool tunnikest, enne kui sai jõutud turvatöötajani.
Seekord katsuti mind pealaest jalatallani läbi.
Ka jalanõud tuli jalast ära võtta.
Turvatöötaja selgitas viisakalt, et tegemist pole mingi isikliku vaenuga minu isiku vastu vaid lihtsalt pistelise kontrolli valikuga.
Ka erinevate kehaosade läbikompamisel küsis ta eelnevalt luba, kas minu katsumine antud kohast on ikka OK?
Igaks juhuks ei hakanud testima, mis oleks saanud siis, kui ma oleks öelnud ei…
Või hoopis palunud korrata 🙂

Päeva selfie Londoni Stanstedi lennujaamas

Järgmise lennuni jäi aega 120 min.
Siin lõi välja mingi veider organiseeritus.
Ma ei saa aru, miks kutsutakse inimesed lennujaama vähemalt 2 tundi enne lennuki väljumist kui lennuki väljumise värava number teatatakse alles 35 minutit enne väljalendu?
Enne värava avaldamist ei oska ju keegi kuhugi minna.
Aga lennujaam on üüratu.
Kirjade järgi lõpetatakse inimeste lennukisse lubamine 20 minutit enne väljalendu.
Seega nende ajavahemike vahele jääva 15.-e minuti jooksul pidi jõudma lennukitäis rahvast rongiga väravani ning lennukisse.
Loomulikult selliselt boarding ei toiminud ning reaalselt tuli viimane vennike lennukile u. 2 min. enne väljalendu.

Lend üle Püreneede

Maandusime Palermos pimedas, pisut peale kella üheksat.
Esimese asjana lennukist väljudes tunnetasin sooja, lõhnadest tiinet lõunamaa õhku.
Kuigi ma endale tundusin pikkade pükste, kampsuni ning koorikjopega üsna tobedana, olid ka paljud kohalikud sarnaselt riides.
Nägin isegi väga karvaste kraedega talvemantleid.
Nende jaoks on õhtune 20*C veel jahe kevadilm.

Selle jaoks, et jõuda autorendini, tuli oodata lennujaama ees eraldi bussi.
Aeg-ajalt käisid üsna libeda välimusega noored mehed järjekorras seisjatele pakkumas, et nad võivad meid ka taksoga ära viia.
Aga selle õnge ei läinud isegi meie.
Lõpuks tuli oodatud buss.
See peatus teepeal veel kusagil, aga ega keegi ei vaevunud selgitama, mis peatusega on tegemist või on ehk erinevad autorendifirmad erinevates kohtades.
Õnneks siiski mitte – kõik olid ühes hoones ja platsil.
Avis’el ja Budget’il on ühine putka ning meie olime seal ainsad kliendid.
Minu hirm selle ees, et Budget’ist saadud kinnitus autorendi tingimuste kohta on ebapiisav, sai kinnituse.
Loomulikult puudus Palermo autorendis igasugune info meie “meelerahu” paketi kohta.
Ma olin tige nagu herilane ning ütlesin otse välja, mida ma arvan kogu sellest nende autorendisüsteemist.
Ma saan, aru, et see polnud konkreetse vennikese süü, kes istus seal putkas, aga veel vähem oli see minu süü, kes ma olin sellel teemal pidanud pika kirjavahetuse, hankinud mingi eraldi dokumendi ja teinud kõik, et ennetada sellist olukorda.
Asjatu.
Ikkagi tuli eraldi maksta veel kogu kindlustuse eest.

Kontraht

Peugeot 308

Kui algne pakett maksis 260€, siis sama palju tuli veel kindlustuse eest juurde maksta.
Nii palju oli sellest minu “erutusest” kasu, et vennike endis meile algselt pakutud Fiat Panda või Ford Fiesta asemel 2300 km. läbisõiduga, kuu aega vana Peugeot 308 (diisel).

Budget sõidukirendi kokkuvõte.
Auto oli uus ja masinaga mingeid tõrkeid ei esinenud.
Meeldis ka see, et autol puudusid rendifirma kleebised ja tunnused – väljanägemiselt oli tegemist nagu eraautoga.
Hinnad.
06.mai … 14.mai autorent = 260 €
Lisaks superkindlustus 260 € (mis tagas 0€ omavastutuse), millest peale korduvaid kirju tagastati lõpuks 200€, sest tsiteerdes Budgeti esindajat : “ülejäänud lisateenused olevat me ise eraldi juurde tellinud”. Mis on loomulikult puhas vale, aga selle 60€ pärast kohtusse minna on ka nagu tobe.
Kütusekulu = 100 € (läbisõit u. 1100 km).
Kokkuvõtteks Budget’ist.
Kohutav peavalu Budget’i Eesti esindusega suhtlemisel.
Minu krediitkaardilt võeti raha maha alles nädal peale reisi lõppu.
Seega vähemalt 2 nädalat pärast seda, kui oli tuvastatud, et nende broneerimissüsteemis on totaalne error.
Selle asemel, et klient rahule jätta ja sama firma eri osakondade vahel need ebakõlad, arusaamatused ning arved ise ära klaarida, lähtutakse selles firmas põhimõttest, et klienti on lihtsam kottida.
Kõigepealt tuli minu kaardilt raha ära võtta. Siis tuli paar nädalat oodata, kuni Palermo osakond saadab Tallinna osakonnale meie autorendi arve.
Seejärel tuli mul veel vähemalt kolm korda kirjutada ja üle küsida, kuidas selle protsessi menetlemine edeneb.
Lõpuks tuli seda rahanatukese tagasikannet oodata enam kui kuu.

Aga sellega veel autorendi üleandmisprotsess ei lõppenud.
Loomulikult asus auto kusagil pimedal platsil. Ajasin auto kõige valgema laternaposti alla.
Selgus, et uuel autol olid juba ka mõlgid peal. Vähemalt 4 tk.
Lisaks polnud ka paak täis (kuigi hiljem selgus, et antud autol näitabki näidik täis paaki mõni millimeeter allpool F joonest).
Tagasi rendiputkasse.
Seal hurjutas Budget’i vennikest parajasti üks inglise proua, kes polnud rahul nii pooltühja paagi kui ka lasteistme mittesobivusega.
Lõpuks ta lihtsalt katkestas rendilepingu ja nõudis raha tagasi.
Minu uusi probleeme kuuldes tegi ta ohates mingeid märkmeid rendilepingusse ning tõmbas auto skeemil ringid ümber nendele kohtadele, kus ma näitasin mõlgid olevat.
Kahju hakkas temast.
Aga see pole ju minu süü, et nende süsteem kõik nii ligadi-logadi on.
Kuna kogu see autorendi jant oli tuju ära rikkunud, siis suure osa minu pahameelest pidi Mari enda kanda võtma.
Vabandust.

Loomulikult ei tundunud ma esmalt antud auto hingeelu.
Vaatasin küll, et esituled on kuidagi maru hämarad, aga kuna kiirtee ääred olid valgustatud, siis suuremat probleemi see esialgu endast ei kujutanud (alles järgmisel hommikul leidsin ülesse ka miskit automaatse tuledelülituse).
Navigatsioonisüsteem ei võimaldanud sisse trükkida esimese ööbimiskoha aadressi.
Õnneks vähemalt tänava leidis üles.
Ma ei tea, kui vana see kaarditarkvara sellel autol sisse oli installeeritud, aga navimutt oli tihti kuidagi pool-ogar ning juhatas mitmel korral täiesti valesti.
Püsikiirusehoidja loogika ajas ahastusse ja seda esimesel õhtul tööle ei saanudki.
Töristasin 80.-se sõidukiirusega kiirteel, kus oli lubatud sõita 130 km/h.
Manuaalkasti kasutus õnneks polnud veel lihasmälust kadunud.

Kogemata jõudsime ilma otsimata äkitselt ööbimiskohta.
Hotell La Batia on väga ilus.
Tagantjärele võin öelda, et see oli kõigist meie Sitsiilia hotellidest kõige ilusam.

Vastuvõtus olev härra (omanik?) rääkis hästi inglise keelt.
Ta arvas meid jõudvat palju hiljem, kuigi ma olin talle mõned päevad tagasi teatanud enam-vähem täpse saabumisaja.
Ta oli teadlik ka Eesti asukohast ja riigikorra staatusest, ent teadis rääkida oma mitmete klientide arvamusese põhjal, et varem (NL ajal) olevat meil olnud ikka palju parem.
Selgitasin talle, et nii võib arvata ainult mitte-eesti rahvusest vanem inimene.
Aga õnneks me ei hakanud poliitikat pikemalt lahkama.
Uurisin, kus võiks antud kellaajal (u. 23) veel süüa saada?
Ta palus meid oodata ning käis hotelli restoranis uurimas, kas neil oleks veel midagi pakkuda.
Nagu me ka hiljem täheldasime, on hämmastaval kombel Sitsiilias enamik restorane selleks ajaks juba kinni.
Härra naases restoranist sõnumiga, et sooja toitu küll enam pakkuda pole, aga midagi ehk ikka leiab.
Sõime mõlemad mingeid mereandidega salateid.
Minule kaheksajalad väga maitsevad.
Mina võtsin klaasi majaveini ning Mari pudeli vett, mis hinna poolest tegid sama välja.
Koguarve ~30€.

Peale õhtusööki, no nii tunnike peale südaööd, toksisin telefoniga veel tigeda kirja sellele mõttetule Budget Eesti esinduse tshikile, kes mulle korduvalt oli kinnitanud, et autorendiga mul küll mingeid probleeme ei tule.
Ning seejärel tuttu.
[wpgmza id=”1″]

Sitsiilia 2015. Teine päev. Neljapäev.

Posted Taavi On 7. mai 2015

Sain öösel Budgeti Eesti esindusele kirjutatud kirjale kohe hommikul ka vastuse.
Nad soovisid saada rendilepingu koopiat. Minult!
Saatsin fotod ja jäin ootama tagasisidet.
Nädala jooksul, mil olin saatnud veel mitu kirja meeldetuletusega, et soovin endiselt teada saada antud rendilepingu staatust, sain lõpuks vastuse, et nad paluvad Sitsiilia esindusel saata endale minu lisateenuste arve, mille alusel teostavad mulle tagasimakse. Arve pidi esitatama alles peale seda, kui auto on tagasi viidud ning Eesti esindusse pidavat see jõudma mitte hiljem, kui mai kuu lõpuks. Miks ei ole võimalik seda makset ära jätta ja neil ise omavahel asjad ära klaarida, jääbki minule arusaamatuks.
Aga loodetavasti kõik laabub. Jääb vaid loota.
Kui ei laabu, siis pöördun tarbijakaitsesse.

Grand Hotel La Batia näol on tegemist endise kloostriga, mille taastas skulptor ja maalikunstnik Stefano Artale.

Hommikusöök hotellis oli rikkalik ja maitsev ning sisaldas erinevalt paljudest teistest hotellidest ka mitmesuguseid munaroogi ja soolasemaid toiduvalikuid.
Loomulikult oli ka palju magusaid saiakesi, mida kohalikud tundusidki eelistavat.
Basseinid olid ahvatlevad ja veetemperatuur talutav, aga ujuma ikkagi ei läinud.
Selgus, et GoPro kaamera, mis sai kodus silmini täis laetud ning mida ma polnud Sitsiilias veel sekunditki kasutanud, oli mingi nipiga ikkagi tühjaks saanud.
Kodus salvestusi vaadates selgus ka põhjus – ilmselt oli mul käsi kotis läinud kaamera salvestuse nupu vastu, mistõttu on mul nüüd olemas pooleteisetunnine dokumentaalfilm mustast koti sisemusest.

Hommikune selfie

Sõidame mööda kiirteed Alcamost Trapanisse.
Selgub, et saare selles osas kiirteemaksu ei korjata.
Oskame arvata, et see tuleneb sellest, et siin pole selliseid pikki tunneleid, mis asuvad saare põhjaosas.
Teel teeme sissepõike kohalikku Lidl’isse, kus soetame vett ja maasikaid.
Parkimisplatsil torkab silma Sitsiilia autode sarnane muster.
Suurem osa autodest on itaalia päritolu : Fiat’id, Lancia’d või Alfa Romeo’d.
95% väikeautod.
Ja enamik neist on selgelt tarbeesemed, millel on väga palju mõlke ja kriime, millesse kohalikud tunduvad suhtuvat täiesti rahulikult.

Tüüpiline Sitsiilia auto

Trapani liiklus on haige.
Iga liikleja (sealhulhas jalakäija / rattur) on potentsiaalne enesetapja, kes ei malda sekunditki kõrvalteel / kõnniteel oodata vaid viskub igal võimalusel peatee autodevoolu.
Peateel liikumine aga ei anna mingit eesõigust. Kui kohalik vennike ikka tahab, siis ta sõidab sulle kõrvalteelt ette.
Samuti on sitsiillase jaoks täiesti normaalne jätta oma auto keset tänavat, kiiret liiklusvoolu seisma ja hakata mõne tuttavaga juttu ajama. Ülejäänud liiklejad lihtsalt peavad ootama või siis tegema omakorda mingeid surmasõlmi vastassuunas.
Kohalik jalakäija hüppab sõiduteele millal iganes tuju tuleb. Samas meile, turistidele, ei anna autod jalakäiana ka mitte siis teed, kui seista vöötrajal keset sõiduteed. Peale lõputut kannatamist sa lihtsalt hingad sügavalt sisse, pigistad silmad kinni ja astud edasi, lootes, et ehk ikka päris üle ei sõideta.
Foorid on vist ainsad reeglid, mis kehtivad.
Hiljem sain aru, et liiklusmärkide asemel vaadatakse siin pigem teisele juhile otsa. Kui sa näitad välja vähegi kõhklust ja otsustamatust, jätad eessõitva autoga suurema pikivahe kui pool meetrit, siis sinust sõidetakse lihtsalt üle.

Trapani liiklus

Keegi eriti inglise keelt ei tonka, ka mitte turismiinfopunktis.
Otsime Trapanis tasuta parkimiskohta, mille lõpuks leiame otsingute alustamise kohast – Piazza Vittorio Emanuele II.
Küsin kinnitust kohalikult bussijuhilt, kes loodetavasti sai minu küsimusest ikka aru ning noogutab intensiivselt minu küsimusele “Free parking?”
Pargime auto ära.
Juba kaugelt eemalt läheneb vilistades ja hõisates kohalik õlirull, kes küsib mõned eurod, lubades selle eest meie autol silma peal hoida.
Leiame, et lihtsam on maksta need paar eurot kui väriseda ööpäev hirmus, et mida see vennike võib raha mitteandmisel autoga kõik ette võtta.

Ootan valget laeva

Ostame piletid Siremar’i liinide tiiburlaevale, et sõita Egadi saarte suurimale saarele – Favignanale (tähendab algselt kreeka keeles “kitse saart”).
Liblikakujulise saare suurus u. 20 km² (s.o. võrreldav Kihnu saarega, mis on u. 17 km²).
Pilet maksab a’ 10€.
Teel Favignanale teeb laev vahepeatuse Levanzo saarel, mis koosnebki vaid sadamast ja külast ning millel puuduvad teed.

Levanzo saar

Juba enne Favignanale jõudmist oleme kokku leppinud, et rendime saarel rolleri.
Kohe sadamas asuvas rollerilaenutuses küsitakse 30€ ööpäevase rendi eest.
Võtame mõtlemisaja ning liigume edasi.
Pisut kaugemalt leiame järgmise laenutuse.
Rendiputka tööjaotus näeb ette, et kaks nooremat meest seisavad tänaval ja tegelevad aktiivse sisseviskamisega ning sees võtab vastu vana ja kavala näoga ristiisa, kes teeb pakkumise, millest on raske loobuda.
Kauplen esmase hinna 25€ pealt 20.-le eurole.
Rhodose vigadest õppinuna valime 80 cm³ asemel 125 cm³ mootoriga isendi.

125 cm³ elajas

Viime asjad sealsamas sadama läheduses asuvasse neljatärni hotelli Tempo Di Mare.
Meie soetasime jaanuaris ööbimise kahele koos hommikusöögiga 39€ eest.
Vaatasin huvi pärast, kui palju maksab nüüd üks öö kohapeal, kui me sooviksime jääda näiteks ööpäeva võrra kauemaks.
Mingid tühised 490€…
Vastuvõtus räägitakse väga heas inglise keeles ning väga viisakast teenindusest on tunda klassivahet.
Lobbys on tasuta mahlaautomaat, toas tasuta shampoon, dushshigeel, kehakreem ning ka mingi õmbluskomplekt!
Kuna meie käsipagas ei võimaldanud väga palju vedelikke kaasa võtta, kuluvad kolm esimest reisil marjaks ära.

Sõidame rolleriga saart avastama.
Iseenesest pole saarel mingeid erilisi vaatamisväärsusi, kui mitte arvestada ilusaid pinnavorme ja hämmastavalt läbipaistvat ja helesinist vett.
Suurimaks atraktsiooniks on rollusõit ning meeldivaim asjaolu on teiste turistide vähesus.
Teisi inimesi on näha väga vähe – kohati jääb mulje, et oleme saarel ainult kahekesi.
Kokkuvõttes üks reisi ilusamaid sihtkohti.

2015-05-07 16.50.19
Teeme tiiru mööda idapoolset rannikut – Cala Rossa, Cala Azzurra kuni Punta Lungani.
Leiame ka midagi groti laadset – Grotta Perciata.
Testime kohalikku gelato alla fragola‘t, vahukoorega. Mmmm…

Tangime kütust, 1.7€ / l.
Peale poole saare läbimist keerame rollunina sellel õhtul hotelli poole tagasi.

Hotellis värskendame ennast ning suundume Favignana vanalinna õhtust sööma.
Söögikohta tuleb päris tükk aega valida, sest enamasti on kõik väliterrassidega kohad gelateria’d, caffetteria‘d või panino’d.
Aga kuna juba hommikusöök koosneb peamiselt magustoitudest, siis eelistame kindlasti midagi soolast.
Veel üks tähelepanek – Sitsiilia ristorante ja trattoria menüü ei sisalda peaaegu üldse lihatoite. Aga on pungil kõikvõimalikest mere-elukatest.
Valisime Piazza Matrice Favignana platsi servas asuva ristorante Pizza Da Asporto.

Õhtusöök restoranis “Pizza Da Asporto”

Mina tellin busiata frutti di mare, Mari valib kohalikku bistecca di tonno.
Kõrvale võtame mõlemad klaasi majaveini.
Koguarve 36€.

Tänavakohvik annab võimaluse kiigata lähemalt kohalike käitumist ja tavasid.
Jääb silma, et sitsiillased tervitavad üksteist suudeldes.
Ka mehed mehi (sealhulgas juba ka 10.-aastased poisid) ja naised naisi.
Ma pole päris kindel, kas suudluse intiimsus sõltub tutvuse või sõpruse lähedusest, aga panin tähele, et meeste suudlus on pigem põse puudutamine vastu teise mehe põske, samas kui mees naisele annab ikka põsemusi.

Cannoli

Desserti otsustame süüa mujal.
Mitte, et antud restoran poleks meeldinud, aga parem võtta see kohast, mis on selleks spetsialiseerunud ning kus sortiment on suurem ja visuaalselt valitav.
Proovisime esmakordselt cannoli’sid.
Mmmm… on ikka maitsvad küll.
Tegemist on vahvlilaadsesse torusse surutud ricotta kohupiima ja kaneeliga maitsestatud kreemiga täidis, kuhu on lisatud šokolaadi- ja vist veel millegi tükikesi.
Ühe cannoli eest küsitakse reeglina 2,5…3€.

Kuna itaalia liikluseeskiri lubab sõita kuni 0,5 promillise joobega, siis ei pea ma veini manustamise pärast kuidagi kartma ning töristame tasakesi hotelli tudile.

Sitsiilia 2015. Kolmas päev. Reede.

Posted Taavi On 8. mai 2015

Väga rikkalik hommikusöök ja viimase peal teenindus Tempo di Mares. 2015-05-08 09.20.17
Isegi peaaegu must leib oli esindatud. Iga viil pakendatud eraldi.
Hommik kulges Facebookis – pilte ülessse laadides ja kommenteerides.

Hommikusöök Facebookiga

Peale hommikusööki jälle rollu selga ja Favignana läänekülge avastama.
Taas üksi.
Sõitsime Punta Faraglione’sse – seal tee lõppes.

Üle mägede teed ei viinud.
Vähemalt meie ei suutnud seda leida.
Püüdsime minna ka rolleriga saare kõrgemasse tippu, vanasse Santa Caterina kloostrisse, aga sinna sai vaid jalgsi.

Sadamasse jõudes pärisin Ustica piletikassas, et millal läheb järgmine laev Trapanisse. Tigeda itaaliakeelse mulina saatel viitas proua väljatrükile seinal. Seal seisis, et mingite kohaliku omavalitsuse kärbete tõttu laevad enam ei väljuvat.
Hetkeks võttis junni jahedaks, et mis saab siis, kui me jääme siia pikemaks ajaks lõksu.
Õnneks on olemas konkurents ning Siremari reisigraafik endiselt toimis.
13.35-se laevaga saime Sitsiilia saarele tagasi.
Vahepeal saatis Michele Nonnasara hotellist mulle sõnumi, uurides, kas ja mis kell me jõuame.
Sadamast tõttasime põksuva südamega ööpäevaks pargitud autoni. Kartsime mõlke, kriime, rüüstamist jms.
Õnneks oli auto täpselt samas konditsioonis, nagu me ta hüljanud olime.
Teel Nonnasara juurde põikasime sisse Lidl’isse. Ostsime hulgaliselt alkoholi ja pisut nosimist. Õhtul hotellis arvet vaadates selgus, et kohalik kassapidaja oli kõige kallima joogi (rummi) 3 korda läbi löönud. Ilmselgelt ajas sassi kolme õluga, mis arvel üldse ei kajastunud. Õnneks maksis 0,7€ rumm ainult 5,5€.
Nonnasara leidmisega oli pisut raskusi, sest ühtegi suunavat silti väljas polnud, aga aadressi numbrid tänaval ei läinud päris järjest.

Vaade Nonnasara Bed & Breakfast rõdult

Michele ja nonna Sara

See, mis Nonnasaras juhtuma hakkas, oli uskumatu.
Meid võeti kallistustega vastu nagu taasleitud pereliikmeid.
Nonna (it.keeles “vanaema”) Sara (perenaine) pakkus alustuseks meile kummalegi kausitäie maasikaid. Ning kohe lisaks kannudega erinevaid külmi mahlasid.
Tema ise inglise keelt paraku ei osanud, aga selle eest poeg Michele (loe : mikeele) oskas, sitsiillasele ebatüüpiliselt, rääkida väga head inglise keelt.
Me istusime terassile ja jutustasime ning naersime alustuseks tunnikese.
Kahtlemata oli see mitte ainult Sitsiilia reisi vaid kõikide minu reiside kõige soojem ja külalislahkem vastuvõtt.
Meile tutvustati aeda, kus olid nii võrkkiik, kui lamamistoolid, mis olid asetatud erinevatesse suundadesse, et saaks nautida erinevaid miljon-dollar-vaateid ja päikeseloojangut.
Väljas olid ping-pongi laud, lauajalgpall, jalgrattad ja mis kõik veel, mida kõike paluti lahkelt kasutada, aga kõige mõnusamad kohad olid ikkagi katusealusega terrass ja teise korruse rõdu, kus me veetsime Michelega vesteldes pool ööd ja hommiku takkapihta.
Maja ise pole kõle ja impersonaalne hotell vaid soe kodu, mis täis on täis pikitud perepilte ja kunstiteoseid. Näitena võiks eel välja tuua, et meie kasutusse antud käterätid olid kõik Saral käsitsi tikitud signatuuridega.
Majas oli kolm tuba majutuseks, aga kuna hetkel teisi külastajaid polnud, siis oli kogu see villa vaid meie päralt.
Pisut nukraks tegi, et nonna Sara ise elas tagasihoidlikus kõrvalhoones kui külalised olid majas…

Sõitsime autoga Erice’sse.
Igal pool tasuline parkimine : kella 8.00…24.00
1 tund = 2€
Väga ilus vana linn mäe tipus.
Linna ilu meie silmis devalveeris ehk asjaolu, et Tallinna vanalinn on arhitektuuriliselt midagi üsna sarnast.
Välja arvatud linna kõrgus ja vaated.
Sest Ericest saab heita pilgu igale poole – nii Trapanile kui isegi kaugelt ka Favignana saarele.

Vastavalt Michele soovitusele otsime üles Maria Grammatico pagariäri ning maitseme sidruni- ja mandli granita’t koos cannolidega.
Granita on purustatud jää ja mahla segu. Võiks olla üsna värskendav kui see poleks liiga intensiivne (mandlivariant liiga magus ning sidruniversioon liiga hapu).

Ka selles linnas oli kohati tunne, et oleme ainukesed.
Otsustame õhtust sööma minna Trapanisse.
Aga serpentiinidest koosneval ärasõiduteel oli liiga palju ilusaid vaateid, millest polnud võimalik ilma peatumata mööda sõita.

Lõpuks läksime ikka tagasi Nonna Sara juurde, sest meil olid olemas nii maasikad, erinevad juustud kui ka salami.
Ning kurgukasteks veini ja rummi.
Õhtu möödus koos Michelega meeldivalt vesteldes.

Sitsiilia 2015. Neljas päev. Laupäev.

Posted Taavi On 9. mai 2015

Hommikul ärkame kerge pohmelliga.
Michele räägib oma perest, kuidas tänu lahutusele on ta sunnitud oma poegade nägemiseks iga kahe nädala tagant sõitma Rooma.
Nonna Sara ehib hommikulaua Eesti lipukestega ja kingib meile tagatipuks väikese omatikitud liniku.

Hommikusöögiks on muuhulgas ka saiakesed kikerhernestega!
Proovin oma keelega ära ehtsa Sitisiilia espresso.
Kahju on lahkuda.
Kuna käsipagasisse kingitusi kaasa ei saanud võtta, siis ainus mida me pakkuda saame, on raha.
Enne lahkumist teeme pilte ning luban Michelele koju jõudes kirja ja pilte saata.

Cofano rahvuspark

Suundume matkama Cofano rahvusparki.
Alustame Cala Bugutost.
Paljudes kohtades karjatuvad lehmad, kellad kaelas. Needsamad kellad, mida Alpides kasutavad kitsed.
Mingi hetk panen tähele, et merel, üsna kalda ääres, liigub delfiiniparv.

Eelmistel päevadel on päike juba nii ära küpsetanud, et olen sunnitud käima vaid pikkade käistega pluusiga.
Päike teeb liiga hõredate juustega pealaele. Aga mütsi kaasas pole – see on viga!
Matkame enam-vähem poole rajani – Punta Del Saraceno’ni.
Siis keerame otsa ringi.
Nende mägede ja vaadete iluga hakkab juba tasahilju harjuma.

Sõidame ööbimiskohta San Vito Lo Capo’s – Relais Le Nereidi’sse.
Tuba on senistest ööbimiskohtadest tagasihoidlikeim.
Ning vastuvõtt jahedaim – kõike tundub tegevat vaid üks tütarlaps, kes võtab külalisi vastu, serveerib toite ja koristab tube.
Jutu põhjal on ta siin praktikal.
Tuba on pisut parem kui tellitud, aga kõrvalruumiga ühise eesruumi ja vannitoa/wc’ga.
Vannituba on väga ilus.

Relais De Nereidi vannituba

Kummaline tundub asjaolu, et kahe ruumi omavahelisi uksi lukustada pole võimalik.
Meie õnneks kedagi kõrvaltuppa ei tule.
Lähme uurime, kust peaks lähenema Monte Monaco mäele ja kus on hea koht söömiseks.
Mäe kohta ei oska tütarlaps nõu anda, aga söögikoha kohta ütleb, et tuleb vältida neid kohti, kus on sisseviskajad.
Soovitab mitut restorani, aga meelde jääb neist vaid üks – San Vito Lo Capo piiridest pisut välja jääv Alfredo restoran.

Esialgse plaani kohaselt pidime järgmisel päeval alustama matkamist Zingaro rahvuspargis lõunapoolt.
Loogilist ringi teha pole seal võimalik ja auto pärast tuleb igal juhul alguspunkti tagasi pöörduda.
Sõidame pargi põhjapoolset osa vaatama ning ühtlasi otsima juurdepääsu mäele.

Päeva selfie

Tagasiteel Zingarost on näha teerada, mis läheb Monte Monaco poole mäkke.
Eeldasime maanteel mingisugustki tähistust, aga seda polnud.
Peale mõningat kõhklust parkisin auto kuhugi teeäärde ning otsustasime minna lähemalt vaatama.
Kell lähenes juba 18.-le, aga minu üllatuseks oli Mari väga optimistlik ning rühkisime aina kõrgemale.
Hoidsime suunda läbi kohalike kruntide, kummipuu ja kummuti vahele.
Oligi õige teeots.
Ilm oli imeilus.

Teel mäkke

Aga jalanõud väga kehvad. Tenniste tald on liiga õhuke ning iga kivi on tunda. Täielik kivimassaaž.
Kohtume mitmete lehmakarjadega, kes mängivad siinkandis mägikitsi.
Lõpuks Mari väsib ning otsustab jääda mäe sadulasse.

Mina ei saa tõusu pooleli jätta.
Annan autovõtmed Marile ning lähen üksi edasi.
Tipus on üsna tuuline, aga ma ei pidanud pettuma – minu ees on meeletud vaated, kolmes suunas kukub mägi peaaegu kilomeetri võrra allapoole (930m).

Teen sissekande annaalidesse, aga erutuse tõttu kirjutan aasta valesti…

Tagasiteel jõuan Marile järele, sest talle selgub karmi praktika näol tõsiasi, et laskumine on hullem, kui tõus.

Õhtust söömegi Alfredo restoranis.
Sinna pääseb mööda kõrvalist teed, mis keerab ära vahetult enne San Vito Lo Capo linnasilti (sisse sõites).
Restoranis on üksjagu rahvast ning kõik tunduvad olema kohalikud, kellega lõbus kokk (Alfredo?) käib lauast-lauda juttu puhumas.
Jäi silma, et Sitsiilia lauanõud on väga värvilised ja kauniste mustritega.
Otsustame ennast hellitada.
Tellime mereandidest eelroa kahele. Tundmata elukad kummalistes ja maitsvates kastmetes ja kreemiste täidistega.
Põhiroaks võtan mina järjekordse huvitava nimega pastaroa kalmaaride ja kaheksajalgadega ning Mari vastab mereandidest risottoga.
Kõrvale pudeli kohalikku veini Planeta La Segreta (Saladuste planeet?).
Enne tellitud roogi serveeritakse imehea pestoga kaetud oliiviõlis küpsetatud saiaviil, mis pidavat olema tasuta kompliment kokalt.
2015-05-09 20.34.56
Eelroog + pasta + risotto + pudel veini + jootraha = 60€
Meie jaoks väga kallis õhtusöök.
Aga see oli seda kõike väärt ja tekitab ka praegu ainult väga positiivseid ja eufoorilisi mälestusi.
[ve_gmap map=”1522″]

Sitsiilia 2015. Viies päev. Pühapäev.

Posted Taavi On 10. mai 2015

Hommikusöök Relais De Nereidis on suhteliselt niru, võrreldes eelnevate hotellidega.
Ideeliselt on kõik kena – söömine on organiseeritud privaatsena, oma toa ees terrassil.
Nõud kantakse hommikul vara lauale ning kui siis nina korraks kambrist välja pista, tuuaksegi kohe ka söögid lauale.
Aga süüa on suhteliselt vähe ja valida pole midagi – peame leppima selle vähesega, mis antakse.
Nagu ikka – palju saia, paar kildu juustu ning siis veel natuke saia, seda magusamat.
On ka puuviljad, mahl ja kohvi.

Siseneme Zingaro rahvusparki San Vito Lo Capo poolt.
Rajale sissepääs 5€.
Piletimüüja on lõbus, väga väleda jutuga itaaliakeelne papi.
Kritseldab oma pastakaga kogu kaardi täis, aga ega me sellest targemaks ei saa…
Matkaraja ohtlikumad kohad on kaunite piiretega.
Raja äärde jäävates muuseumites, mis tutvustavad kohalike põlluharimistavasid, kalapüügiviise ning käsitööoskuseid, teevad kohalikud inimesed käsitööd samade võtetega nagu sajandeid varemgi.
Zingaro rada on jalale pisut vähem kivisem, kui eelmise päeva mäkketõus. Aga tallad on juba hellad.
Iga natukese aja tagant viib tee mõnda randa (Cala).
Jõuame kuni Cala Della Disa’ni, kus käime jalgupidi vees.
Vesi on külm ja ujuma väga ei kipu, aga kui aus olla, siis konkreetses rannas eriti ujuda ei saakski, sest vees on palju suuri basalditükke.
Tagasi hotelli jõudes käime hotelli basseinis ujumas.
Teen ühe külma õlu.

Sõidame Castellammare Del Golfosse.
Ilus vanalinn ja rannapromenaad.
Pargin auto kohta, kus mälestatakse maffiaohvreid.
Linnas on totter liiklus – kõik keerleb vaid rannapromenaadi ümber, kuhu saamiseks seisavad autod väga pikas järjekorras. Et autode elu kitsastel tänavatel veelgi keerulisem oleks, siis töristavad kohalikud teismelised oma rolludega autode vahel pidevalt edasi- tagasi.
Otsime söögikohta. Eelmise õhtu kallis arve teeb ettevaatlikumaks ning otsime restorani asemel pizzeriat. Samas tunduvad kõik kohad kuidagi kõrvalised, võrreldes rannapromenaadiga.
Seega läheme ikkagi sinna sööma.
Leiame parimas kohas restorani, mis on külastajatest täiesti tühi.
Samas on kõrval olev baar (Vogue?) puupüsti täis.
Eeldame väga kalleid hindu, aga tegelikult on need väga mõistlikud. Tellime carbonara’d. Ja õlut.
Kõrval hakkab mängima band.
Besame mucho ja muud ajatud itaalia shlaagrid.
Tagasiteel teeme mäe otsas jäätisepausi ja viskame viimase pilgu nii linnale kui kogu lahele.
Tagasi hotelli minnes selgub, et internetiga on endiselt ikaldus.